Protsess

Väikese moodulreaktori Eestisse toomine eeldab päris põhjalikku eelteadmiste kogumist ja uuringuid. Isegi selleks, et riik saaks teha teadliku ja teadmistel põhineva põhimõttelise otsuse tuumaenergia kasutamiseks või sellest loobumiseks, tuleb valikud ja nende mõjud selgeks teha. Ka põhimõtteline otsus tuumaenergiat kasutada ei tähenda veel jaama ehitusotsust.

Siin on ülevaatlikult visualiseeritud, kuidas väikese moodulreaktoriga jaama planeerimine välja näeb:

Kuidas leida sobiv asukoht?

Tuumajaamale sobilike asukohtade leidmiseks on vaja läbi viia riiklik eriplaneering (REP). Selle käigus analüüsitakse, millised asukohad millist tüüpi jaama ehituseks sobivad.

Tuumajaama on mõtet planeerida ainult sinna, kus see saab toimida ohutult ja ümbritsevat võimalikult vähe mõjutades. Samuti on mõistlik võimalike asukohtade valikul välistada sobimatud. Tuumajaama võimaliku asukoha valikul tuleb hinnata kõiki faktoreid tervikuna, et oleks võimalik tagada nii jaama ohutus kui ka minimaalne mõju ümbritsevale, seal hulgas nii inimestele kui looduskeskkonnale. Tuumajaama ei ole mõistlik ehitada üleujutusohtlikele aladele, pankrannikule, suurte linnade külje alla, looduskaitsealale, suurtest ülekandeliinidest või jahutusveest väga kaugele, ega ka kohta, kus geoloogia seda ei soosi. Oluliseks faktoriks on ka kohaliku kogukonna mõistmine ja toetus, ilma selleta pole demokraatlikus riigis asjade ajamine mõeldav.

Fermi Energia on tellinud asukohavaliku eelanalüüsi, mille kohaselt on jaamale sobilikke asukohti enim Lääne- ja Ida-Virumaal nii rannikul kui soodsate asjaolude puhul ka merest eemal. Tegemist on siiski eelanalüüsi tulemustega ning potentsiaalse asukoha valik toimub riikliku eriplaneeringu käigus põhjalike uuringute järel eelduslikult käesoleva kümnendi keskpaigas.

Kust leida töötajad?

Kompetentside arendamine on pikk ja aeganõudev protsess millesse panustame juba praegu nii välisülikoolide magistriõpingute stipendiumitega kui kodumaiselt suvekoolide ja TalTechis kaasaegse tuumaenergia vabaainega.

Paraku ainult erasektori tahtejõu toel kogu tuumaenergia valdkonda välja koolitada ei õnnestu. On oluline, et ka riigisektor annaks oma panuse, sest haridusest ja teadustegevusest võidab terve Eesti, mitte ainult tuumajaama rajajad ja sellega seotud ametnikud. Uued hästi tasustatud töökohad kõrgtehnoloogia sektoris, sellelt laekuv maksutulu, tulud riigieelarvesse nii jaama rajamise kui elektritootmise etapis, elektri impordi vähenemine, energiajulgeolek ning kliimaeesmärkide täitmisele kaasa aitamine on vaid mõned positiivsed mõjud Eesti riigile.

Eksperte vajavad nii operaator kui riiklik järelevalve

Eelkõige on vaja pädevaid inimesi tulevase operaatori ehk projekti arendava firma ridadesse (hinnanguliselt 70-150 inimest). Teiseks suurim ja riigi vaatevinklist olulisim organisatsioon on tuumaregulaator ehk riiklik järelevalve amet (hinnanguliselt 30-50 inimest). Näiteks Sloveenia tuumaregulaatoris töötab veidi üle 40 inimese, kes korraldavad järelvalvet Krško 700MWe tuumaelektrijaamale. Ülikoolides ja teadusasutustes vaja minev ressursside hulk sõltub valitavast strateegiast, kas ja kui palju tahame, et Eesti riigis oleks tuumaalast teadusvõimekust.

Lisaks eelnimetatule on vajalik ka teatav kompetents ja asjakohase teadmise olemasolu ministeeriumides ning muudes riigi ametites ja asutustes, kus töötajad juba olemas (nt kiirabi, tuletõrje, politsei). Lisaks ka võimalikud Eesti ehitusettevõtted ja komponentide tarnijad.

Tuumaenergia poliitika väljatöötamine tähendab praktikas Majandus- ja Kommunikatsiooniminsteeriumi energiaosakonda ja Keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonda täiendavate inimeste palkamist ning täiendväljaõpet. Planeeringute läbiviimise pädevus on Rahandusministeeriumis ja teistes asutustes juba olemas. Planeerimistegevuse ja keskkonnamõju strateegilise hindamisega seotud kulusid on Fermi Energia kui huvitatud osapool kohustatud ja valmis katma.

Pärast põhimõttelist otsust tuumaeneregia kasutamise kasuks tuleb mehitada ka riiklik regulaator ja /või täiendavalt mehitada Keskkonnaameti ja TTJA vastavaid valdkondi, varem selleks vajadus puudub.

On mitmeid erinevaid rahvusvahelisi organisatsioone ja programme, mis pakuvad tuge tuumaenergiat arendada soovivatele riikidele ning asutustele. Üks olulisim nende seas on kindlasti Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, kes abistab liikmesriike nii erinevate juhendite, koolitusprogrammide kui ka ekspertmissioonidega. World Association of Nuclear Operators (WANO) korraldab erinevaid koolitusi ja “peer-review” programme. Tuumaregulaatorite koostööorganisatsioon WENRA (Western European Nuclear Regulators Association) aitab tagada, et tuumaohutus oleks ühtlaselt kõrgel tasemel liikmesriikides üle maailma. On veel palju muid organisatsioone ning koolitus- ja abiprgramme. Lisaks on olulisel kohal ka riikidevahelised koostööprogrammid, näiteks naaberriikide vahel. Kui ollakse projektiga nii kaugel, et valitakse juba konkreetne reaktoritehnoloogia, siis antud tehnoloogia tarnija aitab välja koolitada insenerid ja täpsema tehnilise teadmise konkreetse disaini eripärade ja nüansside kohta, viies läbi ka tulevaste operaatorite koolitused tagades nii, et vajalik pädevus on olemas ajaks kui seda on vaja.

Scroll to Top