Ohutus
Tuumaenergeetika on statistika kohaselt üks ohutumaid elektri tootmise viise, nii nagu lendamine on ohutuim transpordiviis.
Tänapäeva reaktoridisainid ja ka regulatsioon tuginevad 50-60 aasta pikkusel ehituse, käitamise ja avariidest õpitu kogemusel. Tänapäeva reaktorid projekteeritakse täppistööriistadega: lisaks katseseadmetele kasutatakse võimsaid arvutisimulatsioone, millega saab reaktori käitumist analüüsida kõikvõimalikes olukordades, mida inimene suudab ja ei suuda ette kujutada.
Mis teeb BWRX-300 väikereaktori ohutuks?
BWRX-300 on keskmisest väiksem ja lihtsustatud disainiga keevaveereaktor – tehnoloogia, mida tööstus tunneb põhjalikult. Aastakümnete pikkune kogemus on USAs ja Jaapanis ning naaberriikides Soomes ja Rootsis. Kanadas ja USAs on hetkel käimas BWRX-300 reaktori konstruktsiooni ohutuse väga põhjalik hindamine ja loamenetlus.
BWRX-300 reaktoris kasutatakse suures osas tuuma- ja elektritööstuses heakskiidetud ja käidukogemusega komponente. Peamine innovatsioon peitub terviku lihtsuses (mida võimaldab väiksus), mille tuumaregulaatorid peavad siiski hoolikalt läbi analüüsima ja heaks kiitma.
BWRX-300 on kordades madalama võimsusega kui paljud maailmas töötavad reaktorid. Väiksem kütusekogus tähendab ka vähem radioaktiivset materjali ja vähem järelsoojust, mida tuleb avariiseiskamise korral ära juhtida.
BWRX-300 kasutab peamiselt elektritoiteta ja inimese sekkumist mitte vajavaid (nn passiivseid) süsteeme nii tavarežiimis kui avariiolukorras. Reaktor asub koos kõige olulisemate süsteemidega osaliselt maa alla paigutatud väga tugevas (lennukikindlas) kaitsekestas.
Reaktori väiksemad mõõtmed ja väiksem kütuse maht koos passiivsete ohutussüsteemidega võimaldavad teha tuumajaama nii ohutuks, et ka avarii korral jaama piirdeaiast väljaspool asuvatele inimestele või keskkonnale mõju sisuliselt ei ole.
Kui suur tuleb hädaolukorra planeerimistsoon?
Hädaolukorra planeerimistsoon on ala tuumaelektrijaama ümber, kus on paigas selged tegevusjuhised ja vastutusvaldkonnad, kuidas avarii korral käituda.
Avariiplaneerimistsooni suurus võib vastavalt kehtivale regulatsioonile sõltuda nii jaama võimsusest, kiirgusallikate kogusest jaamas, õnnetuse juhtumise tõenäosusest kui ka kasutatavate ohutussüsteemide tõhususest. Kehtib reegel, et mida lähemal jaamale, seda põhjalikumaid ettevaatusabinõusid ja täpsemaid käitumisjuhiseid on vaja. Suurte jaamade puhul võib see tähendada soovitusi inimestele püsida toas, sulgeda aknad, manustada jooditablette või vajadusel liikuda jaamast eemale. Väikeste jaamade puhul võib see ala piirneda jaama ümbritseva aiaga, mistõttu jaama läheduses elavatele tavainimestele mingeid erilisi nõudmisi ei ole.