Waste management

Iga tuumajaama planeerimise juurde kuulub ka jäätmekäitluskava välja töötamine. Jäätmekäitlus on osa jaama kütusetsüklist.

Kasutatud tuumkütuse eripäraks on kõrge radioaktiivsuse tase. Radioaktiivsus on nähtamatu, aga mitte tundmatu – sajandi jooksul on seda teadlaste poolt põhjalikult uuritud ning välja töötatud normid ja töömeetodid radioaktiivsete materjalidega ümber käimiseks nii, et see käitlejale ega ümbritsevale keskkonnale ohtu ei kujuta.

Tuumajaama jäätmekäitluse logistika koosneb lihtsustatult kokku võttes kolmest osast – kasutatud kütuse hoiustamisest jaamas kasutatud kütuse basseinis, vaheladustus, ning lõppladustus. Sellele võib lisanduda näiteks jäätmete ümbertöötlemine uueks tuumkütuseks või mõnel muul eesmärgil, näiteks jäätmete mahu vähendamiseks.

Kasutatud tuumakütuse koostud tõstetakse reaktorist välja ning asetatakse reaktori kõrval olevasse veega täidetud basseini. Reaktor asub kogu aeg veega täidetud ruumis ning selle kohal on vett piisavalt, et kütusevarda saaks välja tõsta ja jahutusbasseini asetada ilma, et sellest lähtuv kiirgus kedagi ohustaks. 

Kasutatud tuumkütuse radioaktiivsuse tase on reaktorist välja võttes suhteliselt kõrge, kuid langeb kiiresti. Selle aja jooksul on kõige ohutum ja praktilisem lasta kasutatud kütusevarrastel “jahtuda” enne edasist käitlust.

Pärast esmast hoiustamist tuumajaamas on kasutatud tuumkütuse radioaktiivsuse tase langenud piisavalt, et seda võiks hoiustada spetsiaalses vahelaos. Radioaktiivsed materjalid suletakse spetsiaalsesse varjestatud anumasse ning viiakse vahelattu, kus kiirgustase aastate jooksul veelgi alaneb.

Praegu hoiustatakse valdavat osa maailma kasutatud tuumkütusest just vaheladudes – tegemist on siiski väga väärtusliku ja ümbertöödeldava materjaliga, mida on võimalik taaskasutada teatud tüüpi tuumareaktorites. Umbes kümnendiku oma tuumkütusest taaskasutab Prantsusmaa MOX-kütusena.

Kõige viimaseks tuumajäätmete ladustamise etapiks on lõppladustus. Kuigi algsest tasemest oluliselt madalam, on kasutatud tuumkütuse radioaktiivsus elusorganismidele kahjulik veel väga pikka aega. Seetõttu tuleb välistada jäätmete kokkupuude biosfääriga väga pikaks ajaks – vähemalt sadadeks või  tuhandeteks aastateks, sõltuvalt materjalide koostisest ja ainete poolestusaegadest.

Kuna maakoore teatud osades on aluskivimid püsinud muutumatuna miljardeid aastaid ning on seda veel vähemalt sama kaua, siis on parim koht tuumjäätmetele sügaval maa all. Soomes paljandub kristalliinne aluskivim (rahvakeeli graniit) maapinnal, Eestis on see paarisaja meetri sügavusel settekivimite all.

Kristalliinsesse aluskorda lõppladustuse rajamine on käsil nii Soomes and Rootsis – seal rajatakse hoidlad umbes 450 meetri sügavusele. Soomes ja Rootsis on suured tuumajaamad ja rohkem kasutatud kütust, seega sobib neile suurem lõpphoidla.

Eestisse sobib väiksem jaam. Kuna väiksemast jaamast väljub ka väiksem kogus kasutatud kütust, siis sobiks Eestile paremini väiksemamahuline jäätmeküitluslahendus – süvapuuraugud. Süvapuurimine on laialt levinud näiteks naftatööstuses, seega on vajalik tehnoloogia kui ka oskused selle kasutamiseks maailmas laialt levinud. USA ettevõte Deep Isolation on välja töötanud sobiva lahenduse ka tuumajäätmete lõppladustuseks, mille täpsemat tutvustust näed siit videost.

Seda, millistel tingimustel ja kuhu Eestis süvapuurauk-tehnoloogial põhinevat lõppladustust rajada, on uurinud Deep Isolation koostöös inseneribürooga Steiger

Scroll to Top