Hetkel kõige aktuaalsemad küsimused
Planeering ja asukohavalik
NB! Riigi eriplaneeringu kohta saab põhjalikumat infot fermi.ee/REP
Ei, kuid riik on algatanud sobiva asukoha leidmiseks ja detailse lahenduse koostamiseks eriplaneeringu. Riik loob ka tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalikku seadusandlust ja valmistab ette regulaatori loomist. Igale otsusele eelneb põhjalik eeltöö. Jaama ehitamise otsuse saab arendaja teha alles pärast riigilt ehitusloa saamist.
12.06.2024 Riigikogu võttis vastu otsuse tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamise kohta.
Ei. Jaamale sobiva asukoha leidmiseks on riik algatanud eriplaneeringu, mis jõuab asukohavalikuni ca 2027 ning seejärel pärast põhjalikumaid uuringuid saab asukoha kinnitada ca 2029.
Loe tuumajaama eriplaneeringust lähemalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi planeeringute kodulehel.
Ei, Fermi Energia on planeeringus sõltumatu osapool – planeeringu viib läbi riik vastavalt kehtivatele Eesti ja rahvusvahelistele nõuetele ning arendajal asukoha osas valikuõigust pole.
Asukoha valib riik Planeerimisseaduse ja IAEA juhendite põhjal.
Tuumajaamale asukohta valides peab asukohakandidaate hindama nii tervise, ohutuse, turvalisuse, ehitatavuse, sotsiaalmajanduslike ja keskkonnamõjude aspektist.
Täpsema ülevaate asukohavaliku kriteeriumitest leiab Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri kodulehelt.
Mõju keskkonnale
Jahutuseks kasutatav vesi võetakse merest, mitte põhjaveest. Vesi läheb jaamast merre tagasi ca 10 kraadi soojemana ning see on ka tuumajaama peamine keskkonnamõju. Kõiki keskkonnamõjusid hindavad riiklikud järelevalveametid põhjalikult nii enne ehitus- ja tegevuslubade andmist kui ka opereerimise käigus. Merre lastav jahutusvesi vastab rangetele tervise- ja keskkonnakaitse nõuetele. Merre lastav jahutusvesi ei ole inimesele ohtlik.
Ei. Kiirgus jaama ümbruses on sama kui tavaline looduslik taustkiirgus.
Jaama ümber olulisi piiranguid või evakuatsioonitsoone vaja pole, kuna plaanitavates reaktorites kasutatakse vähem tuumkütust ja tõhusamaid ohutusmeetmeid, kui n.ö traditsioonilistes tuumajaamades. Ka õnnetuse korral jääks kiirgusfoon jaama territooriumist väljaspool inimesele ohutu normi piiresse. Lõpliku otsuse hädaolukorra planeerimistsooni suuruse ja piirmäärade kohta teeb riiklik regulaator.
Mõju piirkonnale
Rahvusvaheline kogemus näitab, et mitte. Arendaja on teinud ettepaneku sätestada seadusega, et tuumaenergia tootmise eest maksab arendaja kohalikule omavalitsusele ja majapidamistele tootmistasu, nagu see on täna tuuleenergia tootmise puhul. Sellise tasu rakendumisel tekib majapidamistele tulu, mis võib kinnisvara hind pigem tõsta.
Uuringu tuumajaama kohalike sotsiaalmajanduslike mõjude kohta tegi Cumulus 2021. aastal.
Tuumajaama piirkonnas inimeste liikumisele väljaspool jaama territooriumi olulisi piiranguid ei ole. Lõplikud detailid (näiteks droonide lennukeelutsoon) selguvad planeeringu käigus, mille sisendiks on ka kohalike elanike soovitused.
Tuumajaam elavdab piirkonna majandust. Lisanduvad nii otsesed kui kaudsed töökohad, investeeringud taristusse, tellimused kohalikele ettevõtetele. Jaama juurde rajatav külastuskeskus toob piirkonda turiste. Arendaja on teinud ettepaneku sätestada seadusega, et tuumaenergia tootmise eest maksab arendaja kohalikule omavalitsusele ja majapidamistele tootmistasu, nagu see on täna tuuleenergia tootmise puhul.
Mõju ehitustegevuse ajal
Võimalusel kasutatakse juba olemasolevaid teid ja sildu, mida vajadusel tugevdatakse. Riigi eriplaneeringu käigus analüüsitakse lisanduvat liikluskoormust nii ehituse kui opereerimise perioodil. Täpsem lahendus selgub planeeringu käigus ning arvesse võetakse ka kohalike elanike soovitusi. Vajadusel rakendatakse leevendavaid meetmeid.
Tuumajaama liitmiseks elektri põhivõrku on vajalikud 330 kV ja 110 kV elektriliinid. Võimalusel kasutatakse olemasolevaid trassikoridore. Täpne lahendus selgub planeeringu käigus, pärast jaama asukoha valimist.
Eleringi olemasoleva põhivõrgu kaardiga saad tutvuda gis.elering.ee.
Tänase teadmise kohaselt saab tuumajaam liituda olemasoleva põhivõrguga kas Püssi või Rakvere alajaama kaudu. Sõltuvalt palneeringu käigus selguvast asukohast võib tekkida vajadus hinnata täiendava alajaama ehitust tuumajaama lähedale. Liitumistingimused annab Elering.
Võimalusel kasutatakse suur osa kohapeal. Ülejäänu suunatakse sobivatesse ladustusaladesse või taaskasutusse.
Ehitusplatsi ettevalistus kestab 1-2 aastat ning ühe reaktori ehitus hinnanguliselt 3–4 aastat. Paljud põhikomponendid tuuakse kohale valmiskujul ja monteeritakse moodulitena. Eesti jaama ajakava planeerimisel võetakse eeskujuks Kanada Darlingtoni BWRX-300 esmaehitus.
Vaata esimese BWRX ehitust GE Vernova kodulehelt
Muud küsimused
Radioaktiivsete jäätmete käitlemist rahastatakse spetsiaalsest fondist, kuhu iga toodetud elektrienergia ühiku eest jaama käitaja sissemakseid teeb. Radioaktiivseid jäätmeid (seal hulgas kasutatud tuumkütus) käideldakse ja hoiustatakse esmalt jaama territooriumil asuvates vahehoidlates ja hiljem ladustatakse lõpphoidlates, mille rajamiseks algatatakse eraldi planeeringud. Hetkel kehtiva radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku kava alusel korraldab radioaktiivsete jäätmete lõppladustamist Kliimaministeerium.
Vaata fermi.ee/jaatmekaitlus.
Jah. Tuumajaam toodab kindlat, soodsat ja puhast energiat iga ilmaga. See aitab langetada elektri hinda tarbijatele, leevendab sõltuvust elektri impordist ja vähendab kallist tasakaalustamisvajadust.
Ei. BWRX-300 on oma olemuselt väiksema mahuga keevaveereaktor – sama tööpõhimõttega reaktoreid on ohutult ja edukalt kasutatud aastakümneid. Esimene BWRX-300 reaktoriga tuumaelektrijaam on ehituses Kanadas. Sama reaktori ehitus on plaanis ka USAs ja Poolas.
Veel küsimusi ja vastuseid
Tuumaenergia on paljudele uus teema ja tekitab erinevaid küsimusi, mis jõuavad meieni nii kodulehe kaudu, e-posti teel, kui mitmel muul moel. Püüame neile küsimustele vastata ja avaldame vastused ka siin.
Sageli arvatakse, et tuumaenergia ja SMR-ide LCOE (levelized cost of energy) on meretuule, tuule- ja päikeseenergia ning salvestuse kombinatsioonist oluliselt kallim. Viidatakse Lazardi, Rahvusvahelise Energiaagentuuri ja teadusasutuste analüüsidele ning tuuakse välja, et väiksed reaktorid kaotavad mastaabisäästu ja seetõttu on kallimad. Samuti märgitakse, et SMR-e ei toodeta veel masstoodanguna ning esimesed jaamad saavad riigilt toetusi.
Tegelikkuses on LCOE kasulik vaid elektritootja vaates, mitte kogu ühiskonna seisukohalt. LCOE ei arvesta turu vajadust – selle metoodika jaoks pole vahet, kas elektrit toodetakse öösel kell 2 või tiputarbimise ajal kell 19. Seetõttu ei kajastu mudelis taastuvenergia katkendlikkus ega vajadus lisada süsteemi samaväärne kogus juhitavat võimsust, mis on sageli gaasijaamad. Nende jaamade tööshoidmise kulud, sh gaasi hind, ei kuulu LCOE raamistikku, kuid on süsteemi jaoks vältimatud. Samuti ei arvesta LCOE tootmiste eluea erinevusi: tuule- ja päikesepark kestavad 20–30 aastat, tuumajaamad 60–80 aastat.
Oluline on ka see, et nii väikeste kui suurte tuumajaamade komponente toodavad samad tehased, näiteks BWXT Ameerikas ja Hitachi-GE Jaapanis.
Sageli väidetakse, et Põhjamaade madalad elektrihinnad tulenevad peamiselt hüdroenergiast ning tuumaenergia on konkurentsivõimeline ainult teatud juhtudel, eriti mitte Euroopas ega ilma toetusteta.
See arvamus peab paika vaid osaliselt. Tõsi on, et soodsaimate hindadega Soomes ja Rootsis on palju hüdroenergiat, kuid neis on tavaliselt ka märkimisväärne kogus tuumaenergiat. Ainuüksi taastuvate energiaallikate suur osakaal ei taga madalat hinda. Oluline on (süsinikuvaba) tootmise stabiilsus ja juhitavus – mida hüdro ja tuumaenergia suudavad pakkuda, kuid tuul ja päike mitte.
Eestis pole hüdroenergia potentsiaali peaaegu üldse, mis tähendab, et seda mudelit kopeerida ei saa. Samal ajal on taastuvenergia kõikjal Euroopas tugevalt subsideeritud – tarbijad maksavad selle tegeliku hinna kinni maksude kaudu, mitte ainult elektriarvel.
Soome ja Rootsi, kus tuumaenergia moodustab vastavalt üle 40% ja umbes 30% tarbimisest, on Põhjamaadest ühed madalamate elektrihindadega riigid. Tuumaenergia on seal elektrisüsteemi oluline ja stabiliseeriv osa.
Seda kahtlust põhjendatakse sageli sellega, et tuumaenergia LCOE olevat taastuvenergiaga võrreldes oluliselt kõrgem, mistõttu jaam ei püsiks ilma riigi toetuseta konkurentsis. Samuti väidetakse, et riigile tekivad suured lisakulud tuumataristu loomiseks ning et tulevikus täidavad Eesti energiavajaduse täielikult taastuvenergia ja salvestus, mistõttu pole tuumajaama tarvis ega oleks sellele turul ruumi. Seetõttu olevat arendajatel riigi garantiideta keeruline kapitali kaasata.
Tegelikkuses ei pea see arvamus paika mitmel põhjusel.
Esiteks, LCOE meetodi piiranguid on juba ülal selgitatud – see ei arvesta süsteemi vajadusi, varustuskindlust, juhitavust, elukaare pikkust ega taastuvenergia vajalikke lisakulusid.
Teiseks ei ole riigi vaade ainult kulud: tuumaenergia ettevalmistusperioodil (aastad 0–11) toob TET-aruande hinnangul riigile rohkem tulu kui kulu.
Kulud: –72,9 M€
Tulud: +163,5 M€ (tulud ületavad kulusid alates 4. aastast, püsivalt alates 6. aastast)
Kokku: +90,6 M€ riigi kasuks
See tähendab, et riigil tekivad tuumaenergia arendamisel ka otsesed tulud, mitte ainult kulud.
Kolmandaks on globaalne pilt subsiidiumidest vastupidine väitele: taastuvenergia saab kordades rohkem toetusi kui tuumaenergia.
Näiteks Euroopa Liidus 2021. aastal:
Tuumenergia subsiidiumid: ~5 miljardit eurot
Taastuvenergia subsiidiumid: ~85 miljardit eurot
Seega ei ole tuumaenergia sõltuvus toetustest suurem kui teistel tehnoloogiatel – pigem vastupidi. Lisaks ei tähenda taastuvenergia ja salvestuse lisandumine, et juhitavat tootmist enam vaja poleks; tarbimine, varustuskindlus ja süsteemi stabiilsus eeldavad jätkuvalt ka ööpäevaringset tootmisvõimsust.
Jah. Eesti ei ehita esimest omataolist reaktoritüüpi — BWRX-300 tehnoloogia ehitatakse enne valmis Kanadas, kust saadakse kogu vajalik ehitus- ja käituskogemus. Reaktor põhineb juba kasutuses oleval ja hästi tuntud keevaveereaktori tehnoloogial ning enamik selle komponente on eelnevalt litsentseeritud, mis muudab ajakava oluliselt usaldusväärsemaks.
Soome on hea näide riigist, kus mõlemat tehnoloogiat arendatakse paralleelselt — tuumaenergia toetab süsteemi stabiilsust ja võimaldab taastuvenergia osakaalu kasvatada, kui see on soovitud ja vastuvõetav riigile ja kogukondadele. Tuumaenergia kasutuselevõtu peamine eesmärk on fossiilkütustest sõltuvuse vähendamine, mida ainult taastuvenergiaga, sh. ka salvestust kasutades, mõistlikus eelarves, ajaraamis ja ühiskonnale vastuvõetavate mõjudega saavutada on ebarealistlik.
Varustuskindlust ei saa kavandada parima võimaliku, vaid halvima võimaliku stsenaariumi järgi — olukorraks, kus välisühendused ei tööta. Ka Elering on selgesõnaliselt kinnitanud, et Eesti vajab sellises olukorras vähemalt 1000 MW kindlat juhitavat tootmisvõimsust.
Põlevkivienergiast selle kalliduse ja keskkonnamõjude tõttu väljumisel peab see võimsus tulema teistest stabiilsetest allikatest. Salvestus, tarbimise juhtimine ja kiirelt juhitavad jaamad on vajalikud, kuid need ei asenda ilmast sõltumatut ja mahukat tootmist. Tuumaenergia pakub just seda püsivat baasvõimsust, mida süsteemi turvalisus eeldab.
Kodulehelt ja e-postiga laekunud küsimused
Küsis Argo
Eesti vajab süsinikheitmeta, ilmast sõltumatut, aastaringselt kättesaadavat ehk juhitavat energiatootmist, et tagada varustuskindlus ja stabiilsed, mõistlikud elektrihinnad tarbijale. Kindlasti on vaja arendada muid energia tootmise ja salvestamise viise, kuid selge on, et tänastest ega ka homsetest tuule- ja kaugeltki päikeseenergia tootmisvõimsusest, ka koos plaanitava pumphüdrojaamaga, ei piisa tarbimiskoormuse rahuldamiseks iga ilmaga. Arvestada tuleb ka tuulegeneraatorite piiratud elueaga (20-25 aastat) ning faktiga, et oleme otseselt seotud Baltikumi elektrisüsteemiga.
Selleks, et elektrienergia oleks olemas iga ilmaga ja igal aastaajal, on kaks võimalust – kas toota energia ise, või loota, et seda õnnestub osta naaberriikidest. Kodumaine ilmast ja naabritest sõltumatu energiatootmine on riigile sama oluline, kui kodumaine põllumajandus ja riigikaitse. Arvestades näiteks Soome enda kiiret elektritarbimise kasvu (prognoositud 125 TWh 2033. aastaks, mis on 47 TWh rohkem kui 2023. aastal), kuid samal ajal kindlate tootmisvõimsuste vähenemist (söeelektrijaamade sulgemist) ja ilmastikust sõltuvate juhitamatute võimsuste osakaalu suurenemist, on keeruline tõestada, et Soome suudab tagada Estlink 1, 2 või 3 kaudu ka Eesti ja Baltikumi varustuskindlust tuulevaiksel talvel. 2024. aasta algus näitab, et külma talve ja napi tuule korral on Soomel endal puudu kindlatest tootmisvõimsustest (impordides 2,6 GW) ning ilmselt ei suuda panustada Eesti ja Baltikumi varustuskindlusesse. Kindel tootmisvõimsus Eestis on tõhusam varustuskindluse tagaja kui välisühendused, mis on tõestatult haavatavad.
Tuumajaama toodang aitab langetada ka elektri turuhinda, sest lükkab turult välja kallimad fossiilkütustega elektrijaamad. Kuna tuumaenergia tootmine ei sõltu ilmastikust ning tagab pideva elektritootmise 24/7 täisvõimsusel, väheneb turu hindade volatiilsus (hinnakõikumist teatud ajaperioodil). Sellest saavad kasu ka need tarbijad, kes valivad börsipaketi. Lisaks annab prognoositav ja taskukohane elektrienergia meie tööstusettevõttele konkurentsieelise maailma eksporditurgudel ning soodustab uute ettevõtete ja töökohtade teket Eestis.
30. detsembril 2023 avalikustas Vabariigi Valitsuse Tuumaenergia Töörühm oma lõppraporti, mille põhijärelduseks on, et tuumaenergia kasutuselevõtt on Eestis võimalik ning aitaks kaasa nii varustuskindluse tagamise kui kliimaeesmärkide täitmisele. Teadliku otsuse tuumaenergia kasutamiseks või sellest loobumiseks langetab Riigikogu veel käesoleval aastal.
Küsis Märt
Igasuguse inimtegevusega kaasneb ümbritsevale mingi mõju, nii ka tuumajaamade puhul. Tuumajaam ei tooda oma töö käigus süsihappegaasi ega muid kasvuhoonegaase. Samuti ei kaasne tuumajaama tööga mingit haisu, suitsu ega peenosakeste levikut, nagu see võib olla põlevkivijaamade puhul. Peamiseks keskkonnamõjuks on soojenenud jahutusvesi, mida võetakse veekogust ning mis suunatakse otsejahutuse puhul tagasi loodusesse umbes 10 kraadi soojemana. Seejuures on oluline rõhutada, et jahutusvesi ega aur ei ole mingil juhul radioaktiivne, või muul moel keskkonnale või tervisele kahjulik.
Tuumajaamas eralduvat soojust saab kasutada nii kaugkütteks kui ka näiteks põllumajanduse ja kalakasvatuse edendamiseks. Näiteks on Soomes Olkiluoto tuumajaama juures katseväljak, kus kasvatatakse viinamarju, ning tulevikus võiks mõelda sinna maailma põhjapoolseima viinamarjaistanduse rajamisele. Vaatamata sellele, et jääksoojust kasutatakse mitmel otstarbel ära, jõuab jahutusvee näol veekogusse looduslikust foonist soojem vesi, mis on täiesti puhas ja pole radioaktiivne. Seejuures on keskkonnamõjude vältimiseks ette nähtud ka leevendusmeetmed: veekogu peab olema piisavalt suur ja jahutusvesi suunatakse väga kaugele ja sügavale, et vältida selle liigset mõju vee-elustikule.
Loe pikemalt: Tuumajaama veekasutus
Kui tuumajaama jahutatakse mereveega, siis kogutakse külm vesi merest, pool veest aurustub jahutustornides ja jõuab puhta auruna tagasi atmosfääri, teine pool kondenseerub ja jõuab puhta veena tagasi merre. Nagu juba öeldud, siis merre tagastatav vesi ei ole kuidagi radioaktiivne ja on 10 kraadi ümbritsevast temperatuurist kõrgem.
Kui tuumajaama jahutamiseks võetakse vett suletud veekogust, aurustub pool veest jahutustornides ja jõuab puhta auruna tagasi atmosfääri, teine pool kondenseerub ja jõuab puhta veena tagasi suletud veekogusse, kust see pumbati. Suletud reservuaarist pärit veega jahutamisel ehitatakse spetsiaalsed kaasaegsed jahutustornid, kus kasutatakse lisaks veele ka ventilaatoreid. Vee vajadus on sellisel juhul minimaalne ning tarvilik vaid aurustunud osa katmiseks. Kinnises jahutussüsteemis ei voola soe vesi otse veekogusse tagasi, vaid keerleb kinnises tsüklis jahutustornis ringi. Veekogu mõjutab sel juhul vaid otsene veevõtt ja väikeses koguses tagasi lastava vee 6-10 kraadi kõrgem temperatuur.
Keskkõnnamõjude põhjalik hindamine ning jahutusvee mõju ning saadavuse analüüs toimub riigi eriplaneeringu protsessi raames. Vastavad ehitus- ja tegevusload antakse välja ainult juhul, kui on põhjalike uuringutega tõendatud, et tuumajaama ehitus ja töö ega jäätmete geoloogiline ladestus ei mõjuta põhjavett mingil sellisel moel, et see ohustaks keskkonda, inimeste joogivee kvaliteeti või selle kättesaadavust.
Küsis Sirje
Tuumajaamade kütuseks on tavaliselt uraan, täpsemalt uraandioksiidist pressitud pelletid, mis asetatakse erisulamist kütusevarrastesse. Eesti tuumajaama jaoks on plaanis uraani osta Kanadast ning rikastamisteenust mõnelt Euroopa Liidu riigilt.
Tuumkütuse kohta saab täpsemalt lugeda moodulreaktor.ee ja Geeniuse portaalis ilmunud artiklist.
Deep Isolation tundub olevat lihtne ja kuluefektiivne meetod väikese läbimõõduga varraste matmiseks. Mida tehakse aga reaktoriga, kui selle kasutusiga on läbi saanud? Kas ka see maetakse, millisel viisil see lammutatakse nii, et see ei kujutaks ohtu töötajatele ja ümbritsevale keskkonnale ja kuhu pannakse reaktori sees olnud radiatsiooniga kokku puutunud materjal (mis võib-olla on ise vahepeal radioaktiivseks muutunud)?
Küsis Andrus
Jaama lõpplammutamist alustatakse peale jaama töö lõppemist. Kõik jaama osad (kaasa arvatud betoonseinad jne) kvalifitseeritakse, ehk hinnatakse nende aktiivsust. Jaam demonteeritakse ja demonteeritud jaama osad lõppladustatakse vastavalt aktiivsusele erinevates jäätmehoidlates.
Jaama lõppdemonteerimise ja jäätmete lõppladustamise tegevused kaetakse jaama töötamise ajal riiklikku jäätmefondi kogutud reservist. Jäätmete lõpphoidlate ja jaama demonteerimise kulud sisalduvad tuumajaamas toodetud elektrihinnas.
Tuumajaama jäätmekäitluse kohta saab uurida lähemalt fermi.ee/jaatmekaitlus
Ohutus ja ohtude mõistmine
Ohte saab edukalt vältida ainult juhul, kui mõistame nende olemust ja käitume sellest mõistmisest lähtuvalt. Tuumaenergeetika ja radioaktiivsusega on seotud palju müüte, mis tekitavad teadmatusest kantud paanikat ja vale käitumist ning on seeläbi isegi suuremaks ohuks kui see, mida algselt kardeti.
Tuumajaamade ohtudest rääkides tuleb silmas pidada, et mitte iga kiirgusallikas pole inimesele või keskkonnale ohtlik (seda juhul, kui peame looduslikku kiirgusfooni, mis meid niikuinii igapäevaselt ümbritseb, ohutuks). Väga lihtsustatult öeldes on inimesele ohtlik vaid radioaktiivne kiirgus ainult juhul, kui inimene viibib kiirgusallikale väga lähedal, või veidi kaugemal, kuid pikemat aega. Seetõttu on ka tuumajaamade õnnetused oma ohtlikkuselt väga erinevad – reaktori rike ei pruugi igal juhul olla ohtlik, kui kiirgus kaitsekihtidest läbi ei pääse või kui väike kogus lühikese poolestusajaga radioaktiivset isotoopi merevees seguneb ja hajub. Küll aga on tõsiseks probleemiks, kui pika poolestusajaga radioaktiivsed elemendid kanduvad suurele maa-alale või kui kiirgustase tõuseb üle piirnormide seal, kus seda juhtuda ei tohiks.
Arvestada tuleb ka kaudsete ohtudega – näiteks Fukushima õnnetuse puhul ei olnud peamiseks ohuks inimeludele mitte kiirgusdoos, vaid evakuatsioonist tingitud probleemid ja stress.
Jah, kuid seejuures tuleb mõista, et iga asi võib olla ohtlik, kui seda valesti kasutada või ohutusreeglitest mitte kinni pidada. Tuumajaamade ohutusreeglid on väga põhjalikud ning näiteks Euroopas, kus üldine ohutuskultuur on väga kõrge, pole kogu tuumaenergeetika ajaloo vältel juhtunud ühtki inimese surmaga lõppenud õnnetust, erinevalt kõigist teistest elektri tootmise viisidest. Eesti peab enda regulatsiooni arendamisel lähtuma Rahvusvahelise Tuumaenergia Agentuuri standarditest ja Euroopa Liidu direktiividest. Samuti on Eestis mõistlik rajada vaid juba mujal edukalt litsenseeritud ja elektrit tootev reaktoritüüp. Need asjaolud annavad kindluse, et ka Eesti tuumajaama rajatakse ja käitatakse ohutult, nagu seda on tehtud juba üle neljakümne aasta Soomes, Rootsis, Belgias, Hollandis ja mujal Euroopas töötavate tuumajaamadega. Tuumaenergia on tõendatult ohutuim energialiik.
Kiirguse mõju organismile kirjeldab paremini ekvivalentdoos, mille ühik on siivert (Sv). Kui mõõdetakse kogu inimese keha saadavat efektiivdoosi, tuleb arvesse võtta ka kiirguse käes veedetud aega.
Näiteks loodusliku kiirgusfooni normaalseks vahemikuks loetakse keskmiselt 2,4 millisiivertit aastas (mSv/a). Sellest doosist umbes poole (1,26 mSv/a) annab sissehingatav õhk, 0,29 mSv/a saame toidust, 0,48 mSv/a maapinnast ning 0,39 mSv/a kosmilisest kiirgusest. Kui lisada siia arvutuslik keskmine doos röntgenülesvõtetest, kompuutertomograafiast (peamine inimtekkelise kiirguse allikas ongi meditsiin, keskmiselt 0,6 mSv/a), tuumaõnnetuste ja tuumakatsetuste mõju, on keskmise inimese keskmine kiirgusdoos kokku 3,01 mSv/a. Tundidesse ümber arvestades teeb see 0,00034 mSv/h ehk 0,34 mikrosiivertit tunnis (μSv/h).
Meid ümbritsev kiirgusfoon erineb piirkonniti väga palju – näiteks Brasiilias, populaarses Guarapari rannas 90 μSv/h (mikrosiivertit tunnis), Tšernobõli tuumareaktori sarkofaagi kõrval on see aga üle 100 korra madalam – 0,81 μSv/h. Võrdluseks, Soome keskmine looduslik kiirgusfoon on 0,09 μSv/h, Eestis 0,08 μSv/h. 10 km kõrgusel lendavas lennukis on kiirgusfoon umbes 5 μSv/h.
Seega saab normaalseks pidada kiirgusfooni maapinnal vahemikus umbes 0,1-1 μSv/h, lisades sellele kiirgusdoosid ka lennureisidest, meditsiiniuuringutest ja muust inimtegevusest, lühiajaliselt kuni 10 μSv/h.
Teatud meditsiiniseadmed annavad lühikese aja jooksul suurema kiirgusdoosi – nii võib ühe kompuutertomograafia ülesvõtte käigus saada inimene 10-30 mSv doosi, või akumuleerida 80 mSv doosi 6 kuu jooksul rahvusvahelises kosmosejaamas.
Terviseohtu kätkevad doosid on siiski oluliselt suuremad ja sõltuvad suuresti ka kiirituse kestusest. Näiteks on tõendatult vähktõve esinemise tõenäosust suurendavaks miinimumdoosiks 100 mSv/a ehk 100 000 μSv/a, kuid näiteks kiiritusravis kasutatakse vähi raviks väga lokaalsed hetkedoose, mis ületavad 2000 mSv ehk 2 000 000 μSv/h. Kui inimene peaks niisuguses kiirguses veetma tunde, oleks surm vägagi tõenäoline.
Seega kaasneb tuumainetega oht tervisele eelkõige neile kaua aega lähedal viibides.
Ei. Tuumarelvas peab olema U-235 rikastusaste üle 80%, et tuumade lõhustumise ahelreaktsioon saaks olla plahvatuseks piisava kiirusega. Elektrijaama tuumkütuses on rikastusaste umbes 4-5% ehk 20 korda madalam.
Ei. Tšernobõli RBMK reaktor oli ohtlik projekteerimisvea ja opereerimisreeglite räigete rikkumiste pärast. Lisaks oli RBMK (toonases konfiguratsioonis) ka unikaalselt võimeline selliseks auru-ja vesinikplahvatuse jadaks, selliseks grafiidi põlemiseks ja väga suureks radioaktiivse materjali leviku allikaks. Kõik lääneriikides arendatud reaktorid omavad plahvatuskindlat surveanumat, kaitsekesta ning ei oma positiivset reaktiivsuskoefitsenti või detonaatorina toiminud sulgemisvardaid, nagu see oli RBMK reaktoritüübi puhul. Samuti ei sisalda ükski lääne reaktor nii suurt kogust kütust ega grafiiti koos veega, mis ülikõrgel temperatuuril muutus vesinikuks ja paiskas plahvatuses reaktorisüdamiku õhku.
Halvim võimalik veereaktorite õnnetus realiseerus Tokuhu maavärina ja tsunami tõttu Fukushima Daichi (esimene), kus mitte keegi ei saanud eluohtlikku kiirgusdoosi. Tänaseks on elanikud lubatud tagasi elama kõikidesse Fukushima jaama evakuatsioonitsooni asulatesse (kohalikku kiirgusinfot saab siit). Väärib märkimist, et Fukushima teises (Daini) ja maavärinale lähimas Onagawa mitme reaktoriga tuumajaamas toimus sulgemine tõrgeteta.
Fukushima õnnetus on küll kahetsusväärne, aga pigem hea näide tuumaenergia turvalisusest, sest maavärinas ja tsunamis hukkus 15 000 – 20 000 inimest, aga radioaktiivsuse tõttu ei hukkunud mitte ühtegi.
Tuumajaamas asub tuumakütus (ainus päriselt ohtlik materjal) reaktori sees ning harilikult veeanumas, kuna vesi blokeerib lisaks alfa- ja beetakiirgusele suhteliselt tõhusalt ka gammakiiri (gammakiirgus kaotab 50% oma energiast 15 cm vee läbimisel). (Vesi ise radioaktiivseks ei muutu, vaid kuumeneb ning voolab läbi soojusvaheti, andes ära suure hulga soojust. See soojus kuumutab omakorda teises mahutis olevat vett, mis aurustub ning paneb auru jõul tööle turbiini.) Lisaks paksule veekihile takistab kiirguse levikut ka reaktori paks kest. Sellest väljaspool on kiirgustase inimestele piisavalt ohutu. Reaktorihoone konstruktsioon ja atmosfääriõhk vähendavad kiirguse energiat veelgi ning tuumajaama aia taga on kiirgustase võrreldav loodusliku fooniga.
Kõige tähtsam faktor keskkonna kaitsmisel on tuumajaamale sobiliku asukoha valik. Eesti põhjarannik on selleks ideaalne, kuna seal on tüse mitmekümnemeetrine veekindel sinisavi kiht maapinnale lähedal ning seetõttu põhjavee reostuse risk geoloogiliselt välditud.