Tuumaenergia võimalust hakati Eestis tõsisemalt kaaluma 2006. aastal, mil Leedu, Läti ja Eesti peaministrid allkirjastasid ühisavalduse uue tuumajaama ehitamise toetuseks Leetu. Kolm Balti riiki alustasid ühiselt tuumajaama arendamise projekti. Jaama rajamine kerkis päevakorda seoses Leedu RBMK-tüüpi Ignalina tuumajaama sulgemisega, mis oli üks Euroopa Liidu liitumislepingu tingimustest.

Seoses tuumajaama arendamise kavaga hakkas jõulisi samme tuumaenergia valdkonna arendamiseks Eestis astuma ka Eesti Energia, mida juhtis Sandor Liive. Muuhulgas saatis energiaettevõte kolm TTÜ energeetikavaldkonna magistrit omandama tuumaenergia alaseid teadmisi kõrgelt hinnatud Rootsi Kuninglikku Tehnikakõrgkooli. Hiljem liitus nendega veel neljaski eestlane, Marti Jeltsov. Suure kindlusega võib öelda, et need neli – Merja Pukari, Henri Ormus, Kaspar Kööp ja Marti Jeltsov – on täna Eesti hinnatumate tuumaekspertide seas. Merja Pukari, Kaspar Kööp ja Marti Jeltsov on tuumaenergia erialal lõpetanud doktorikraadiga ning Henri Ormus aastaid töötanud Soome uut Hanhikivi tuumajaama rajavas ettevõttes Fennovoima.

Loetud aastad hiljem moodustati akadeemik Anto Raukase algatusel MTÜ Eesti Tuumajaam, mille tegevjuhina asus tegutsema Kalev Kallemets. Ühingu eesmärk oli analüüsida Eestisse tuumajaama rajamise võimalusi oludes, kus Leetu tuumajaama rajamine takerdus sisepoliitiliste võitluste tõttu. Majanduslike kaalutluste kõrval tärkas Eestis elavam huvi tuumaenergia arendamise vastu ka seoses  Leedu sisepoliitilise olukorraga, mis kulmineerus negatiivse otsusega Leedu tuumajaama rajamist puudutaval referendumil. Eelnev viis selleni, et Eesti Energia asus otsima tuumaelektrijaama jaoks sobivaid võimalikke asukohti. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis töötati välja tuumenergiaseaduse eelnõu.

Samal ajal pidurdus mitmete tuumaenergiajaamade rajamine Euroopas, kuna ilmnes, et enam kui kahekümneaastaseks kujunenud pausi ja kogemuste taastamise tõttu tuumajaamade rajamisel on uute projektide elluviimine oodatust kulukam ja aeganõudvam. Samal ajal riike raputanud majandussurutis vähendas aga omakorda nõudlust energia järele ja seetõttu vaibus ka Eesti huvi tuumajaam rajada. Selle asemel otsustas Eesti valitsus koos Eesti Energiaga rajada hoopis uus 300 MWe põlevkivielektrijaam Auverre.

Käegakatsutav mõte Eesti oma tuumaenergiajaamast jäi aastateks tolmu koguma, kuni 2018. aasta suvel kohtusid Kalev Kallemets, Kaspar Kööp ja Henri Ormus. Tuumavaldkonna uuemate arengutega hästi kursis olevad mehed arutasid võimalust rajada Eestisse sootuks teistsugune, uue põlvkonna tuumaenergiajaam, mis baseeruks Kanadas ja Ameerika Ühendriikides litsentseerimisel olevatel väikestel moodulreaktoritel. Heaks eeskujuks oli Soomes Teolisuuden Voima ja Fennovoima  poolt kasutuses olev ärimudel, kus tuumajaama omanikeks on energiatarbijad üle kogu riigi. Vahepealsetel aastatel kiiresti edasi arenenud tehnoloogiad on muutnud tuumaenergia Eesti jaoks taas kaalumist väärivaks tulevikuenergialahenduseks, mis aitaks ühtaegu tagada nii mõistlikku energia hinda, energiajulgeolekut kui ka riiklikult oluliseks muutunud kliimaeesmärkide täitmist.

Pärast põhjalikku eeltööd asutasid Kalev Kallemets, Sandor Liive, Henri Ormus, Kaspar Kööp, Marti Jeltsov, Merja Pukari ja Mait Müntel OÜ Fermi Energia. Asutajaid liidab veendumus, et süsinikuheitmetega vähendamise eesmärkide saavutamiseks peab riigi energiaportfell sisaldama juhitavat süsinikuheitmeteta energialiiki, mis ei eelda subsideerimist. Mägijõgede puudusel saab selleks energiaks Eestis olla vaid tuumaenergia.