Uuringud

Uuringud ja nende põhitulemused valdkondade kaupa

Tuumaenergia kasutuselevõtt ei toimu üleöö. Sellele eelneb pikk ettevalmistusperiood, mille käigus tuleb teha kindlaks, kas tuumaenergia näol on tegemist Eestile sobiliku valikuga, kas jaama ehituseks leidub sobivat asukohta, ning kas ehitus ja hilisem käitamine on teostatav ja jõukohane. Samuti tuleb läbi analüüsida kõikvõimalikud kaasuvad mõjud – keskkonnale, majandusele, välissuhetele, kohalikule arengule, teadussektorile jne.

Fermi Energia uuringukava lähtub IAEA “Teetähiste lähenemisest”. Tuumaenergia kasutamise kaalumine ja hilisem vajaliku infrastruktuuri arendus läbib enne jaama valmimist ja tööle hakkamist mitmeid etappe, mis senise kogemuse põhjal võtab aega umbes 10-15 aastat. Tänase parima teadmise järgi on väikereaktori kasutuselevõtt Eestis teostatav ajavahemikus 2031-2035.

Kõigi valminud uuringute tulemused on avalikud ja kättesaadavad publikatsioonide alalehel.

 

Oluline on arvestada ka seda, et uuringud on tehtud tol hetkel olemasoleva info põhjal, mistõttu tuleb edasistes uuringutes, analüüsides ja otsustes võtta arvesse vahepeal täpsustunud andmeid ja toimunud muutusi (näiteks inflatsioon, uued tehnilised lahendused, muudetud regulatsioonid või muutunud keskkond).

Asukoha valik

Väikese moodulreaktori asukoha eeluuring – Tractebel ja Steiger OÜ – eestikeelne kokkuvõte (PDF, lk 4-7)

NB! Asukohavalik jaamale tuleb teha riik riikliku eriplaneeringu protsessi käigus, seda valikut ei saa teha Fermi Energia arendajana.

Tuumajaama on mõtet planeerida ainult sinna, kus see saab toimida ohutult ja ümbritsevat võimalikult vähe mõjutades. Samuti on mõistlik võimalike asukohtade valikul välistada sobimatud. Tuumajaama võimaliku asukoha valikul tuleb hinnata kõiki faktoreid tervikuna, et oleks võimalik tagada nii jaama ohutus kui ka minimaalne mõju ümbritsevale, seal hulgas nii inimestele kui looduskeskkonnale. Tuumajaama ei ole mõistlik ehitada üleujutusohtlikele aladele, pankrannikule, suurte linnade külje alla, looduskaitsealale, suurtest ülekandeliinidest või jahutusveest väga kaugele, ega ka kohta, kus geoloogia seda ei soosi. Oluliseks faktoriks on ka kohaliku kogukonna mõistmine ja toetus, ilma selleta pole demokraatlikus riigis asjade ajamine mõeldav.

Eeluuring näitas, et Eestis leidub mitmeid sobivaid piirkondi, kus leidub mitmeid sobivaid asukohti väikse moodulreaktori rajamiseks. Parimad asukohad asetsevad Põhja-Eesti rannikul Tallinnast idas.

Tasuvus

Majanduslik tasuvus

VMR tuumajaama majanduslikku mõju Eestile uuris 2019. aastal Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus. Eeldusteks uuringule oli Fermi Energia poolt edastatud, reaktoritootjate ja teiste koostööpartnerite esitatud ja inseneribüroo Tractebel valideeritud lähteandmed:

  • Reaktori tootja hinnang tuumaelektrijaama projekteerimise, hanke ja ehituse üleöisele kapitalikulule (overnight capital cost) – 1 miljard USD
  • Fermi Energia hinnang investeeringu struktuurile
  • Reaktori turuvalmidus ja Eesti valmidus tuumaenergia kasutuselevõtmiseks 2030ndate alguseks
  • Võrguehituse maksumuse hinnang Eleringilt
  • VTT ja Riser Ehitus OÜ tööjõu vajaduse hinnangud
  • Fermi Energia prognoos elektri tootmise kulule

Eeltasuvusuuringu põhijäreldused olid:

  • Üle 300 miljoni euro väärtuses Eestist hangitavaid kaupu ja teenuseid (ehitustegevus, betooni ja võimalik, et osaliselt ka teraskomponentide tootmine)
  • 100 miljonit eurot otsest maksutulu reaktori valmimiseni (põhiliselt tööjõu maksud)
  • Aastas 130-150 miljoni euro jagu elektri impordi vältimist (elektri börsihinna 53 €/MWh – 60 €/MWh ja tootmishinna 40 €/MWh puhul)
  • Majanduse elavnemine elektrijaama ümbruses ning lähemal asuvates asulates
  • Omanikele esimestel aastatel 32-50 miljonit eurot kasumit (eeldatavasti laenu tagasimaksmiseks). Sama tootmishinna ja elektri börsihinna puhul oleks kasum pärast kogu laenu tagasimaksmist 60-78 miljonit eurot aastas.
  • Võimalik täiendavate investeeringute ja kõrge lisandväärtusega tööstuse meelitamine tuumaelektrijaama lähedusse (võrguhoolduse tasuta elekter otseliiniga tarbijatele)
  • Tuuleenergiale sarnaste KHG heitmemahtudega PÕXIT strateegia, aga võimaldab stabiilset varustuskindlust.

Sotsiaalmajanduslikud mõjud

Väikese moodulreaktoriga tuumajaama sotsiaalmajanduslike mõjude detailsem analüüs valmib 2022. aastaks. Peamised mõjud on kirjeldatud eeltasuvusuuringus.

Keskkonnamõjud

Keskkonnamõjude täpsem hindamine toimub keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) raames ning lähtub asukoha tingimustest. Mittelokaalsed mõjud on tuletatavad maailma praktikast tuumajaamade ehitusel ja käitamisel.

Igasuguse inimtegevusega kaasneb ümbritsevale mingi mõju, nii ka tuumajaamade puhul. Peamiseks pidevaks keskkonnamõjuks võiks tuumajaamade puhul lugeda auruturbiini auru jahutamist. Kesk-Euroopas sisemaistel asukohtades on see teostatud kuni 200m kõrguste jahutustornide ehk gradiiridega, kuid merede ääres mereveega. See jahutusfunktsioon on sama kõigil kondensatsioonielektrijaamadel. Narva elektrijaamades jahutatakse turbiiniauru Narva jõe veega.

Tuumajaam ise ei ole looduslikust kiirgusfoonist radioaktiivsem. Kogu tuumakütusest lähtuv kiirgus on varjestatud nii jahutusvee, reaktori surveanuma kui betooniga. Soome tuumajaamade ümbruses on tehtud põhjalikke mõõtmisi ning pole tuvastatud märgatavat kiirgustaseme tõusu. Võrreldes põlevkivijaamade ja hakkepuidu põletuse heitmetega, on nii suurte kui ka väikese tuumajaama mõju keskkonnale palju väiksem.

Oluline keskkonnamõju on kasutatud tuumkütuse õigel käitlusel.

Tehnoloogiavalik

Arvestades, et Eestis puudub varasem tuumarajatiste käitamise kogemus ja vaja on luua baaskompetents ning tagada spetsialistide väljaõpe, soovitasid IAEA eksperdid tehnoloogia valikul lähtuda järgmistest põhimõtetest:

Välistada esimene omataoline (First of a Kind, FOAK) – Eesti ei tohiks lasta reaktorite arendajal riiki ehitada esimest omataolist jaama, sest nende käitamine võib osutuda keerukaks ka kogenud tuumariigile ning protsessis on palju määramatust. Sobiva reaktoritüübi valikul soovitati vaadata kuskil juba kommertskasutusse võetud reaktoreid, mille ehitusprotsessi, maksumuse, kütuse ja varuosade tarneahela kohta on piisavalt infot ning lahendusi.

Mitte valida tehnoloogiat, millega on väga vähe kogemusi–kui oleks valitud väga eksklusiivne reaktoritüüp, mida pole tuumaenergia tootmise ajaloo vältel piisavalt katsetatud, võinuks tehniliste rikete kõrvaldamine osutuda keeruliseks ning aeganõudvaks, sest tehnoloogiaeksperte on vähe. Samuti oleks võinud selliste reaktorite puhul osutuda keeruliseks vajalike varuosade hankimine, korrapärane hooldus, kütusevahetus, regulaatori ja operaatori töötajate koolitamine.

Valida reaktoritüüp, millele toodab kütust mitu tootjat – väga ainulaadset kütust kasutava reaktori puhul olnuks keeruline leida alternatiivseid tootjaid ning suure tõenäosusega sõltunuks operaator vaid ühest pakkujast, mis võiks ohustada tarnekindlust. Uute tuumariikide kogemused näitavad, et kütusevarustuse tagamine on tehnoloogia kasutuselevõtul olulise tähtsusega. Tavaliselt sisaldub ehituslepingus vaid kütuse esialgne saadetis ja paar lisasaadetist. Pikaajaline kütusevarustus tagatakse ühe või mitme lisalepinguga.

Valida  tehnoloogia, mille kohta on lähiriikides olemas tehniline oskusteave – kui operaatori ja tuumaohutuse valdkonnas pädeva asutuse personali on võimalik koolitada lähiriikides ning seal on konkreetse reaktoritehnoloogia kasutamise kogemus olemas, siis võimaldab see olulist kulude kokkuhoidu ning tagab võimalike rikete korral kiirema tehnilise abi. Kui lähiriikides on juba otsus konkreetse tehnoloogia kasuks tehtud, siis on sama reaktoritüübi kasutuselevõtmine oma riigis lihtsam, sest võimalik on tugineda teise riigi kogemusele ja praktikale, korraldada ühishankeid, koolitusi jne.

FOAK valmimise tähtajad on lähemal III+ tehnoloogial põhinevatel vesijahutusega reaktoritel, sest nende komponentide tootmise jaoks on juba täna olemas suurem osa taristust. Esimesed reaktorid valmivad 2028. aastal. Seetõttu valiski Fermi Energia kogenud reaktoritootja GE Hitachi väikese moodulreaktori BWRX-300, mille tööpõhimõtted on tuntud  Soomes ja Rootsis ja mille ohutus on tõendatud. Samuti on neile lubade väljastamise protsess lihtsam ja kiirem, sest regulaatorid saavad selle tehnoloogia puhul tugineda paljuski olemasolevatele standarditele ja juhendmaterjalidele.

Litsentseerimine

Kuna Eestis ühtki reaktoritehnoloogiat ei arendata ega litsentseerita, ning teadaolevalt ei ole seda ka plaanis teha, eeldab Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt esmalt reaktori litsentseerimist riigis, kuhu seda esimesena ehitada plaanitakse. Eestil peaks sellisel juhul olema võimekus hinnata ja üle võtta selle riigi välja antav litsents – sarnaselt USAs või Jaapanis toodetud autodele, mille ohutuse vastavust Euroopa Liidu ja Eesti liiklusohutuse nõuetele on hinnanud siinsed eksperdid, ning andnud Euroopa tüübikinnituse, et autot saaks arvele võtta ja sellega liikluses osaleda.

Litsentseerimise esmase uuringu tegi Soome energiaettevõte Fortum. 

Eestis kasutamiseks valitava tehnoloogia litsentseerimise põhimõtted ja Tallinna deklaratsioon on pakutud lähtepunktiks Eesti litsentseerimismenetluse alustamiseks.

Kütusetsükkel ja jäätmekäitlus

Iga tuumajaama planeerimise juurde kuulub ka jäätmekäitluskava välja töötamine. Jäätmekäitlus on osa jaama kütusetsüklist.

Kasutatud tuumkütuse eripäraks on kõrge radioaktiivsuse tase. Radioaktiivsus on nähtamatu, aga mitte tundmatu – sajandi jooksul on seda teadlaste poolt põhjalikult uuritud ning välja töötatud normid ja töömeetodid radioaktiivsete materjalidega ümber käimiseks nii, et see käitlejale ega ümbritsevale keskkonnale ohtu ei kujuta.

Tuumajaama jäätmekäitluse logistika koosneb lihtsustatult kokku võttes kolmest osast – kasutatud kütuse hoiustamisest jaamas kasutatud kütuse basseinis, vaheladustus, ning lõppladustus. Sellele võib lisanduda näiteks jäätmete ümbertöötlemine uueks tuumkütuseks või mõnel muul eesmärgil, näiteks jäätmete mahu vähendamiseks.

Kasutatud tuumakütuse koostud tõstetakse reaktorist välja ning asetatakse reaktori kõrval olevasse veega täidetud basseini. Reaktor asub kogu aeg veega täidetud ruumis ning selle kohal on vett piisavalt, et kütusevarda saaks välja tõsta ja jahutusbasseini asetada ilma, et sellest lähtuv kiirgus kedagi ohustaks. 

Kasutatud tuumkütuse radioaktiivsuse tase on reaktorist välja võttes suhteliselt kõrge, kuid langeb kiiresti. Selle aja jooksul on kõige ohutum ja praktilisem lasta kasutatud kütusevarrastel “jahtuda” enne edasist käitlust.

 

Pärast esmast hoiustamist tuumajaamas on kasutatud tuumkütuse radioaktiivsuse tase langenud piisavalt, et seda võiks hoiustada spetsiaalses vahelaos. Radioaktiivsed materjalid suletakse spetsiaalsesse varjestatud anumasse ning viiakse vahelattu, kus kiirgustase aastate jooksul veelgi alaneb.

Praegu hoiustatakse valdavat osa maailma kasutatud tuumkütusest just vaheladudes – tegemist on siiski väga väärtusliku ja ümbertöödeldava materjaliga, mida on võimalik taaskasutada teatud tüüpi tuumareaktorites. Umbes kümnendiku oma tuumkütusest taaskasutab Prantsusmaa MOX-kütusena.

 

Kõige viimaseks tuumajäätmete ladustamise etapiks on lõppladustus. Kuigi algsest tasemest oluliselt madalam, on kasutatud tuumkütuse radioaktiivsus elusorganismidele kahjulik veel väga pikka aega. Seetõttu tuleb välistada jäätmete kokkupuude biosfääriga väga pikaks ajaks – vähemalt sadadeks või  tuhandeteks aastateks, sõltuvalt materjalide koostisest ja ainete poolestusaegadest.

Kuna maakoore teatud osades on aluskivimid püsinud muutumatuna miljardeid aastaid ning on seda veel vähemalt sama kaua, siis on parim koht tuumjäätmetele sügaval maa all. Soomes paljandub kristalliinne aluskivim (rahvakeeli graniit) maapinnal, Eestis on see paarisaja meetri sügavusel settekivimite all.

 

Kristalliinsesse aluskorda lõppladustuse rajamine on käsil nii Soomes kui Rootsis – seal rajatakse hoidlad umbes 450 meetri sügavusele. Soomes ja Rootsis on suured tuumajaamad ja rohkem kasutatud kütust, seega sobib neile suurem lõpphoidla.

Eestosse sobib väiksem jaam. Kuna väiksemast jaamast väljub ka väiksem kogus kasutatud kütust, siis sobiks Eestile paremini väiksemamahuline jäätmekäitluslahendus – süvapuuraugud. Süvapuurimine on laialt levinud näiteks naftatööstuses, seega on vajalik tehnoloogia kui ka oskused selle kasutamiseks maailmas laialt levinud. USA ettevõte Deep Isolation on välja töötanud sobiva lahenduse ka tuumajäätmete lõppladustuseks, mille täpsemat tutvustust näed siit videost.

Seda, millistel tingimustel ja kuhu Eestis süvapuurauk-tehnoloogial põhinevat lõppladustust rajada, on uurinud Deep Isolation koostöös inseneribürooga Steiger

 

Eesti aluskorra sobivus kasutatud tuumakütuse geoloogiliseks lõppladustamiseks

Teostaja: Taltech, 2023

Uuring käsitles Eesti aluskorra geoloogilist sobivust kasutatud tuumakütuste lõppladustamiseks. Sealhulgas hinnati töös
Deep Isolationi (2021) koostatud uuringu tulemusi, mis andsid positiivse hinnangu süvapuuraukude põhiste ladustamistehnoloogiate kasutamispotentsiaalile Eestis.
 
Uuring tugineb varasemate uuringute metaanalüüsile ning käsitleb aluskorra sobivust lähtuvalt Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri geoloogilise ladustamise ohutuskriteeriumitest. Arvestades Eesti aluskorra geoloogia sarnasust naabruses asuvate, Fennoskandia kilbile jäävate aladega, kasutatakse hinnangu andmisel analoogidena Rootsi (Forsmark) ja Soome (Olkiluoto) lõppladustuspaikade geoloogiat. Soome ja Rootsi lõppladustuspaigad on rajatud ligi 500 m sügavusele anisotroopsetesse, kõrge moondeastemega paleoproterosolistesse gneissidesse ja migmatiitidesse. Piirkondades valdavad madala lõhelisuse ja veejuhtivusega kivimikompleksid, mida ääristavad või läbivad kõrgema deformatsiooniastmega murrangud ja murranguvööndid. Kivimites esinevate fluidide isotoopuuringud kinnitavad, et ladustamispaikade sügavustel iseloomustavad fluide väga pikad resideerumisajad. See tähendab, et vastavad süsteemid on jäänud ülemistest põhjaveekihtidest ja biosfäärist isoleerituks enam kui 1 miljoniks aastaks. Fluidide kujunemist ei ole mõjutanud Kvaternaari ajastu jääajad, mille käigus piirkonda on korduvalt katnud mitme kilomeetri paksused mandriliustikud.
 
Eestis jääb kristalne aluskord settekivimite alla, sügavustele > 100 m. Eesti aluskorra uurituse tase on võrreldes naabruse kilbialadega märgatavalt madalam. Hetketeadmised Eesti aluskorrast tuginevad vaid veidi enam kui 500 puuraugu kivimmaterjalile ning kaudsetel geofüüsikalistel meetoditel saadud andmetele. Sarnaselt Lõuna-Soome ja Kesk-Rootsi idaosaga on siinses aluskorras valdavad moondekivimite kompleksid kujunenud Svekofennia mäetekkeprotsessides, seda samaaegselt ulatuslike plastsete deformatsiooniga. Kuueks vööndiks jaotatud aluskorda iseloomustavad Lõuna-Eestis granuliitse faatsiese moondekivimid, Põhja-Eestis aga amfiboliitse faatsiese gneisid ja migmatiidid. Neid piirkondi eraldab Pihkva-Paldiski süvamurrangute süsteem. Teatud piirkondades, näiteks Lääne-Eestis, on aluskorra kivimid läbi teinud ulatusliku retrograadse moonde. Mesoproterosoikumis mõjutas nii Eesti ala kui ka Forsmarki ja Olkiluoto piirkondasid kontinentaalse riftistumisega kaasnenud rabakiviplutoonide teke. Geofüüsikaliste andmete alusel on küll olemas ülevaade olulisemate purustusdeformatsioonide vöönditest Eesti aluskorras, kuid kivimite lõhelisuse osas puuduvad süstemaatilised uuringud. Vähesed vahetud uuringud näitavad siiski, et ka siinses aluskorras esineb sarnaselt Forsmarki ja Olkiluoto piirkonnaga väga madala lõhelisusega kivimikomplekse. Aluskorra poorsus ja lõhelisus on kõrgendatud selle pealmises osas esinevas ebaühtlase paksusega murenemiskoorikus.
 
Regiooni suurt tektoonilist stabiilsust ning madalaid seismilisi riske kinnitavad nii Eesti kui ka naaberalade seismilised uuringud ja harvade, väikese magnituudiga maavärinate esinemine. Neotektoonilistest protsessidest mõjutab Eesti ala viimase jääaja järgne maakerge. Eestis toimub maakerge kiirusega kuni 3 mm/aastas, mis on enam kui poole väiksem Forsmarki ja Olkiluoto piirkonna maakerke kiirustest. Eesti aluskorra fluidide vanuse, päritolu ja maapõue ülemiste veekompleksidega toimuva veevahetuse kohta, mida üldiselt hinnatakse isotoopuuringute abil, meil tänaseni piisavaid andmeid pole. Siiski on tehtud esmased vastavasuunalised pilootkatsed aluskorra fluidisuletistega.
 
Lähtuvalt olemasolevatest andmetest saab väita, et Eesti aluskorra puhul puuduvad kriteeriumid, mis välistaksid kõrge radioaktiivsusega jäätmete geoloogilise lõppladustamise.
 
Võib prognoosida, et 1,5 km sügavusel leidub Eesti aluskorras mitmeid erinevaid geoloogilisi situatsioone, mille puhul on tagatud vastavus lõppladustamisel ettenähtud kiirgus- ja tuumaohutuse kriteeriumitele. Taoliste kohtade karakteriseerimine nõuab põhjalikke, multidistsiplinaarseid uuringuid hõlmavat uuringuprogrammi.

Kompetentside ja tööjõu arendamine

IAEA Milestones Approach sisaldab tuumaenergia kasutuselevõtuks vajaliku taristu, tööjõu, seadusandluse jms arendamise teekaarti nii arendajale (Fermi Energia) kui Eesti riigile. Ülevaate vajalikest kompetentsidest on teinud Soome riiklik energiaettevõte Fortum.

Kompetentside arendamine on pikk ja aeganõudev protsess millesse panustame juba praegu nii välisülikoolide magistriõpingute stipendiumitega kui kodumaiselt suvekoolide ja TalTechis kaasaegse tuumaenergia vabaainega.

Eestis tuumaenergia valdkonna tundjate koolitamine on nii Fermi Energia, kui tulevikus ka osalt riigi ülesanne, sest haridusest ja teadustegevusest võidab terve Eesti läbi riigieelarve tulude, elektri impordivajaduse vähenemise, energiajulgeoleku ja kliimaeesmärkide täitmise.

Eksperte vajavad nii operaator kui riiklik järelevalve

Eelkõige on vaja pädevaid inimesi tulevase operaatori ehk projekti arendava firma ridadesse (hinnanguliselt 70-150 inimest). Teiseks suurim ja riigi vaatevinklist olulisim organisatsioon on tuumaregulaator ehk riiklik järelevalve amet (hinnanguliselt 30-50 inimest). Näiteks Sloveenia tuumaregulaatoris töötab veidi üle 40 inimese, kes korraldavad järelvalvet Krško 700MWe tuumaelektrijaamale. Ülikoolides ja teadusasutustes vaja minev ressursside hulk sõltub valitavast strateegiast, kas ja kui palju tahame, et Eesti riigis oleks tuumaalast teadusvõimekust.

Lisaks eelnimetatule on vajalik ka teatav kompetents ja asjakohase teadmise olemasolu ministeeriumides ning muudes riigi ametites ja asutustes, kus töötajad juba olemas (nt kiirabi, tuletõrje, politsei). Lisaks ka võimalikud Eesti ehitusettevõtted ja komponentide tarnijad.

Tuumaenergia poliitika väljatöötamine tähendab praktikas (eelduslikult – sobiva mooduse valib Vabariigi Valitsus) Majandus- ja Kommunikatsiooniminsteeriumi energiaosakonda ja Keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonda täiendavate inimeste palkamist ning täiendväljaõpet. Planeeringute läbiviimise pädevus on Rahandusministeeriumis ja teistes asutustes juba olemas. Planeerimistegevuse ja keskkonnamõju strateegilise hindamisega seotud kulusid on Fermi Energia kui huvitatud osapool kohustatud ja valmis katma.

Pärast põhimõttelist otsust tuumaeneregia kasutamise kasuks tuleb mehitada ka riiklik regulaator ja /või täiendavalt mehitada Keskkonnaameti ja TTJA vastavaid valdkondi, varem selleks vajadus puudub.

Olulisim tuumaenergia kasutuselevõtuks valmistuvaid riike abistav ja nõustav organisatsioon on ÜRO süsteemis sõltumatult tegutsev Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur IAEA, kes abistab liikmesriike nii erinevate juhendite, koolitusprogrammide kui ka ekspertmissioonidega. World Association of Nuclear Operators (WANO) korraldab erinevaid koolitusi ja “peer-review” programme. Tuumaregulaatorite koostööorganisatsioon WENRA (Western European Nuclear Regulators Association) aitab tagada, et tuumaohutus oleks ühtlaselt kõrgel tasemel liikmesriikides üle maailma. On veel palju muid organisatsioone ning koolitus- ja abiprgramme. Lisaks on olulisel kohal ka riikidevahelised koostööprogrammid, näiteks naaberriikide vahel. Kui ollakse projektiga nii kaugel, et valitakse juba konkreetne reaktoritehnoloogia, siis antud tehnoloogia tarnija aitab välja koolitada insenerid ja täpsema tehnilise teadmise konkreetse disaini eripärade ja nüansside kohta, viies läbi ka tulevaste operaatorite koolitused tagades nii, et vajalik pädevus on olemas ajaks kui seda on vaja.

Ohutusnäitajad

Iga elektrijaam, nii ka tuumajaam, on tööstuslik keskkond, mis nõuab korralikku ohutuskultuuri, st. sobivaid ohutusnõudeid ja nendest kinni pidamist. Korra ja puhtuse hoidmine tuumajaamas on elementaarne.

Kuna tuumakütuse energiatihedus on võrreldes traditsiooniliste põlevkütustega väga suur, siis loomulikult nõuab tuumkütusega seotu erilisi ohutusnõudeid nii materjalide käsitlemisel, töötlemisel, transpordil kui ka tuumareaktoris kasutades.

Näide reaktori ohutussüsteemidest

Suurima võimaliku kahjuga riskiks tuumajaamas on reaktorituuma sulamine. Selline juhtum on potentsiaalselt ohtlik nii inimestele kui keskkonnale, seepärast on tuumaohutuse tagamisel iseenesest mõistetav, et reaktorituuma sulamise tõenäosus on uute rekatoridisainide puhul tehtud praktiliselt võimatuks. Seda tehakse nii täiendava jahutuse, mitmekordsete avariisüsteemide, reaktori ehituse muutmise kui ka väiksema tuumkütuse koguse abil. Siiski tuleb ka väga ebatõenäoliste juhuste tõenäosus välja arvutada – kui vanematel tuumajaamadel oli selleks mitte rohkem kui 1 kord 10 000 reaktoriaasta jooksul, siis uute reaktorite puhul hinnatakse reaktorituuma sulamist juba isegi mitte tõenäolisemaks kui kord miljoni või lausa miljardi reaktoriaasta jooksul. Teatud tehnoloogiate puhul aga on tuuma sulamine juba füüsikaliselt võimatu.

Eestisse rajamiseks kaalume vaid passiivseid ohutussüsteeme kasutavaid tehnoloogiaid – reaktori ohutuse tagavad füüsikaseadused (vabakonvektsioon, gravitatsioon, …) ning inimese sekkumine ega välise elektrienergia olemasolu pole vajalik. Reaktori jahutus ei sõltu sellisel juhul näiteks pumpadest, mis vajavad elektrit. Väikereaktorite ohutusparameetritest saab ülevaate siit.

Avariiplaneerimisala

Iga elektrijaama juurde kuulub avariiplaneerimisala. Kui suurtel tuumajaamadel võib nende raadius ulatuda paarikümne kilomeetrini, siis tulenevalt väiksemast tuumkütuse hulgast võivad väikeste moodulreaktorite avariiplaneerimisalad mahtuda isegi jaama territooriumi piiresse. Vastava eeluuringu on teinud KBFI.

Jaama turvalisus

Tehtud uuringud:

Füüsilise kaitse strateegia uuring
Tähtaeg: Suvi 2023
Teostaja: Vattenfall AB

Töö eesmärgiks oli koostada esialgne strateegiaaruanne, mis on juhiseks kavandatava Eesti tuumaelektrijaama (TEJ) füüsilise julgeoleku planeerimisel. Uuringu maht hõlmab ohtude nimekirja väljaselgitamist ja koostamist, operaatori, kohaliku politsei ja riigikaitsejõudude vastutusalade eraldamise ettepanekuid ning juhiseid objekti füüsilise turvalisuse plaanide koostamiseks. 
 
Turvalisuse ülesehitamisel ja toimimisel lähtutakse neljast sambast: heiduta, avasta, viivita ja reageeri. Tuumaelektrijaama ehituse ja käitamise realiseerimise ja optimeerimise valik sõltub postuleeritud riskidest ja sellest, kuidas IAEA soovitusi riigi õigusaktides rakendatakse. Oluline on samaaegselt testida nii tuumaohutusega seotud hädaolukordadeks kui ka tuumajulgeolekuga seotud sündmustele valmisolekuks. 
 
Tuumaelektrijaama ehitamisel ja kodanikukaitse süsteemi arendamisel on vaja realistlikku ja terviklikku lähenemist tuumajulgeolekule. Tuumajulgeoleku olemuse tõttu ei saa kõiki lahendusi ja piiranguid avalikus ja läbipaistvas vormis arutada ega avaldada, kuna see võib piirata turvasüsteemi tõhusust. Seetõttu on avalikkuse usaldus pädeva asutuse vastu äärmiselt oluline.

Kõrvaltootmine

Tuumajaamas saab lisaks CO2-vabale elektrile toota ka soojust (nii asulate kütteks kui ettevõtetele protsessisoojuseks ja protsessiauruks) kui näiteks vesinikku, ammoniaaki kui teisi sünteetilisi kütuseid

Vesinik on võtmetähtsusega tooraine kütuste, väetiste, plastide ja teiste laiatarbekemikaalide valmistamisel. Tavapärased vesiniku tootmise meetodid, nagu metaani aurreformimine ja kivisöe gasifitseerimine, on küll töökindlad ja odavad, kuid väga CO2-mahukad (üle 12 kg CO2-ekvivalenti iga toodetud kg H2 kohta). Mida kõrgema tähelepanu alla satuvad tööstusettevõtete CO2 emissioonid ning mida kõrgemaks muutub CO2 kvootide hind, seda pakilisemaks muutub tööstuse jaoks küsimus: “Kust saada rohelist (madala CO2 jalajäljega) vesinikku?”. Arvestades 1) Euroopa Liidu süsinikuneutraalsuse eesmärki aastaks 2050, 2) tasuta heitmekvootide lineaarset vähenemist nullini ja sellest tulenevalt heitmekvoodi hindade eeldatavat tõusu, muutub aurreformimise teel vesiniku tootmine Euroopa Liidus järjest kallimaks, madala CO2 jalajäljega vesinik aga järjest atraktiivsemaks.

Tehnilis-majanduslik analüüs leidis, et kui vesiniku tootmiseks kasutada leeliselist elektrolüüsi, mis on tänase seisuga kõige laialdasemalt kasutusel olev ja kapitalikulude poolest kõige odavam elektrolüüsitehnoloogia, saab 100 MW elektrilise võimsuse abil toota umbes 1700 kg vesinikku tunnis.

Sama analüüs käsitles ka ammoniaagi ja lennukikütuste tootmist tuumaenergia abil.

Avalik arvamus

Fermi Energia tellib tuumaenergia kasutuselevõtuga seotud hoiakute uuringuid regulaarselt alates 2019. aastast. Lisaks viivad tuumaenergia osas avaliku arvamuse küsitusi läbi ka Riigikantselei ja Kliimaministeerium.

Viimase Fermi Energia tellitud ja Kantar Emori poolt 2023. aasta augusti keskel läbi viidud arvamusuuringust selgus, et uue põlvkonna väikese tuumajaama kasutamise kaalumist Eesti elektri varustuskindluse tagamiseks pooldab (36%) või pigem pooldab (29%) kokku 65% elanikkonnast. Loe täpsemalt siit.

2023. aasta märtsis Riigikantselei poolt läbiviidud uuringu kohaselt toetab 75% Eesti elanikest tuumajaama rajamist Eestisse. Loe täpsemalt siit.