Kaspar Kööp: tuumajaamade läheduse ja verevähi seos pole tõestatud

Kaspar Kööp, PhD, tuumaenergeetika ohutuse spetsialist

Artikli lühendatud versioon ilmus 9.12.2020 ERR Novaatoris.

Sissejuhatus: leukeemia olemus, kulg, tekkepõhjused ja riskitegurid: https://sinutervelaps.blog/2018/05/24/lapseea-koige-sagedasem-vahk-voib-olla-ennetatav/ 

 

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Ants Tull esitas oma arvamusartiklis tõsiseid väiteid selle kohta, et tuumajaama ehitusega kaasneb leukeemiasse haigestumuse risk, seda eriti laste puhul ning looteeas. Tegemist on väga olulise teemaga, mis tuleb põhjalikult läbi arutada Eestisse väikereaktori arendamise kaalumisel.

Lapseea leukeemia ja tuumajaamade omavahelist seost on uuritud aastakümneid (UNSCEAR 2017). Tegemist on hästi uuritud valdkonnaga (Boulton 2019), mida kinnitab ka asjaolu, et väga paljude erinevate uuringute ja meetoditega pole nimetatud seost leitud, nagu toovad välja ka Krämer ja Armingen oma analüüsis (Krämer ja Arminger 2010)

  • „Jaama ümbruse väikelinnades ei leitud ülemääraseid juhtumeid (Sofer jt. 1991)” 
  • “Meie uuring ei anna tõendeid laste leukeemia suurenenud riski kohta tuumarajatiste läheduses (Michaelis jt. 1992)” 
  • “Leukeemia ja lümfoomide suremuse suurenemist Jaapani tuumaelektrijaamade läheduses pole (Iwasaki jt. 1995)” 
  • “Me ei täheldatud statistiliselt olulist klasterdust uuritud juhtumites nelja tuumajaama juures (Waller jt. 1995)” 
  • “Puudusid tõendid lapseea leukeemia üldise suurenenud riski kohta […] Šotimaa tuumarajatiste ümbruses (Sharp jt. 1996)” 
  • “Kogu tsoonis pole lastel pahaloomulise hematoloogilise haiguse riski suurenemist (Bouges jt. 1999)” 
  • “Meie uuring ei näita mingeid tõendeid lapseea leukeemia riski suurenemisest 20 km kaugusel 29 uuritud tuumarajatisest (White-Koning jt. 2004)” 
  • “Puudub indikatsioon mingistki mõjust laste vähi esinemissagedusele (COMARE 2006)” 
  • “Järeldatakse, et pole tõendeid selle kohta, et alla viie aasta vanuste laste ägedasse leukeemiasse haigestumine esineks sagedamini Suurbritannia tuumajaamade läheduses (Bithell jt. 2008)”
  • “Statistiliselt olulist keskmist ei täheldatud ei kogu uurimispiirkonna ega üksikute tuumaelektrijaamade lähedal (Kaatsch jt. 2008)” 
  • “Meie tulemused ei viita lapseea leukeemia ja muude vähivormide suurenemisele Soome tuumaelektrijaamade läheduses (Heinävara jt. 2009)”

Millest on siis tingitud asjaolu, et erinevad uuringud jõuavad küll sarnaste uurimistulemusteni (leukeemiasse haigestumine tundub olevat tuumajaamade lähistel keskmisest kõrgem), kuid ei anna alust põhjuslikule seosele? Toon välja mõned punktid Krämeri ja Armingeni analüüsist (Krämer, Arminger 2010):

  1. Üheks teguriks, mis võimaldab erisuguseid korrelatsioone, on uuringu vaatluse all olev periood. Võib tuua mitmeid näiteid uuringutest, kus kõrgemat suremust leiti ainult teatud perioodidel, aga mitte teistel (Kaatsch jt. 2008, Heasman jt. 1987). Uuringud Kanada laste leukeemia juhtumite suure arvu kohta tuumajaamade läheduses, mida oma järeldustes kasutab Greiser (Greiser 2009), katavad vaid perioodi kuni 1986. Peale seda aastat juhtumite arv ei ületanud statistiliselt olulist piiri.
  2. Samuti võib uuringu tulemusi ebaühtlasemas suunas mõjutada asukoha kauguse valik võimalikust kiirgusallikast. Erinevad uuringud kasutavad erinevaid kaugusi, näiteks 6.5 km (Evrard jt. 2006), 20 km (Laurier jt. 2008), 25 km või 50 km (COMARE 2005, 2006) või tervet riigi pindala, nagu suurem osa Kanada ja USA uuringutest. Tänu uuringute suurele hulgale on lihtne leida kaugusi, kus suremus on suurem kui teiste kauguste puhul. Samas ei ole tõendatud, et tõenäosus alati tõuseb kauguse vähenemisega. Laurier (Laurier jt. 2006) leidis, et 5 km kaugusel täheldati vähem leukeemia juhtumeid kui eeldati; samas kui 20 km kaugusel leiti juhtumeid eeldatust rohkem. Sarnaste tulemusteni jõudis Bithell (Bithell jt. 2008), kes leidis et “ei ole seost laste leukeemia juhtude ja tuumajaamade läheduse vahel Ühendkuningriigis”.
  3. Ka ei ole järjepidevust vähihaiguse tüüpide osas. Uuritud haiguste seas on olnud nii müeloidleukeemia, äge lümfoblastiline leukeemia, äge mitte-lümfoblastiline leukeemia, mitte-Hodgkini lümfoom, kui ka muud vähid. Haiguse tüüpide paljusus viib selleni, et teatud liiki vähkhaigusi võib olla ühes asukohas rohkem, samas kui teisi on vähem. Kaatsch (Kaatsch jt. 2008) jt leidis leukeemia juhtude paljususe, samas kui muid laste vähkhaigusi oli tuumajaamade läheduses vähem. Selline korrelatsioon on raskesti selgitatav, kui uuringu eesmärgiks oli tõestada, et tuumajaamade lähedal elamine põhjustab leukeemiat.

Muutujate paljusus uuringute lõikes annab ka võimaluse leida väga erinevaid ja mõnikord korduvaid korrelatsioone, mis tunduvad esmapilgul ja süvenemata statistiliselt olulised, kuid mille tõendatavus kordusuuringutega pole andnud tulemusi. Paljude muutujatega uuringut läbi viies on lihtne leida olukord, mis vastab algsele hüpoteesile, nagu ka hr Tulli poolt tsiteeritud Körblein ja Hoffmann (Körblein ja Hoffmann 1999), kes peale esialgset negatiivset uuringu tulemust saavutasid oma eesmärgi kasutades samu algandmeid, kuid muutes analüüsi metoodikat. Körbleini ja Hoffmanni uuringutes, nagu ka hilisemates kontrolluringutes võeti arvesse ainult kodune aadress diagnoosi saamise hetkel. Kui kaua enne seda sellel aadressil elati, ei ole teada. Samuti ei ole teada, kui suure osa oma igapäevasest elust viibis laps sellel aadressil. Ei uuritud, kus laps lasteaias käis, kas ja kui palju oldi vanavanemate juures, puhkusereisidel (lennureisidel saadav kiirgusdoos on kordades suurem kui tuumajaama lähistel elades), laagrites jne. Kiirgusdoosi hindamiseks oleks aga vaja selliseid andmeid teada, sest üheks hüpoteesiks oli kiirguse mõju konkreetselt tuumajaamadest, kuid tegelikkuses tuumajaama lähedal viibimise aega ei hinnatud. Uuringus ei ole arvesse võetud ka kohaliku taustkiirguse suurust, mis võib Saksamaa eri piirkondades märgatavalt erineda. Kokkuvõtlikult, uuringu olulisemaks puuduseks nimetatakse seda, et uuringus uuriti ainult ühte aspekti, milleks on kaugus tuumajaamast, samas on teada, et leukeemiat võivad põhjustada paljud faktorid, mille esinemist ei uuritud.

Tulli artiklis leidub ka väide, mille kohaselt on “kiirgusele väga vastuvõtlikud veel emaüsas lapsed, kelle tüvirakud luuüdis ja lümfikudedes on väga tundlikud radioaktiivsuse suhtes, mis kutsub esile valgetes verelibledes mutatsioone”. Samas on viidatud uuringutele Jaapani II maailmasõja aatompommirünnakud üle elanud naiste ja nende tol hetkel sündimata laste geneetilistele kiirguskahjustustele. Selle uuringu tulemusi on tõesti ka varem vääriti mõistetud ja tulemused viitavad hoopis vastupidisele (COMARE 2016). Ohtaki jt (Ohtaki jt. 2004) leidsid hoopis, et aatompommi plahvatusest kiiritada saanud naiste in utero lastel, kelle kiiritusdoos ületas ~100 mGy, ei esinenud sagedamini stabiilset kromosoomi translokatsiooni, erinevalt nende emadest, kellel esines – viidates sellele, et emaüsas lapse rakud olid täiskasvanu rakkudest paremini võimelised DNA-kahjustusi parandama.

Niisugused vasturääkivused äratavad kahtlemata tähelepanu ka teistes teadlastes, mistõttu tasub lisaks uuringutele endile alati tähelepanu pöörata ka sellele, millist tagasisidet need uuringud teadusringkondadest saanud on (COMARE 2016, UNSCEAR 2017). 

Kuna Ants Tulli artiklis oli keskendutud Saksamaa leukeemiauuringutele, tuleks rääkida ka leukeemia koguarvudest Saksamaal üldisemalt. Viidatud uuringute alusandmetest selgub, et Saksamaal saab igal aastal mõne pahaloomulise haiguse (vähi) umbes 1800 alla 15-aastast last (Kaatsch jt. 2008). 600 juhul on selleks vähivormiks leukeemia ning seejuures on haigete laste mediaanvanus 5 aastat. Leukeemia on alla 5 aastaste laste seas kõige levinum vähi vorm – 100 000 lapse kohta esineb Saksamaal 5 leukeemia juhtu. Nii Saksamaal kui mujal Euroopas on aastatel 1978-1997 tõusnud leukeemia esinemine lastel keskmiselt 0,6% aastas (Kaatsch jt. 2006), seejuures on risk kõrgem tööstusriikides. Maapiirkondades esineb piirkondlikke lühiajalisi koldeid ning arvatakse, et need on põhjustatud mingisuguste nakkuslike patogeenide poolt. Näiteks (Alexander jt. 1998), kus leiti, et uuringu subjektidel oli statistilisest oodatust suurem aeg-ruumi kattuvus, ehk inimesed viibisid eeldatust rohkem samal ajal samas kohas. See viitab, et inimeste omavahelisel kokkupuutel ja leukeemia kolletel on statistiline seos.

Kuigi üldiselt tõdevad teadlased, et suured ioniseeriva kiirguse doosid võivad põhjustada leukeemiat, pole suudetud tõestada, et ka väikesed doosid seda teeksid (CNCS 2020). Sellest hoolimata on tänapäevane kiirguskaitse üles ehitatud konservatiivsel eeldusel, et ka väikesed kiirgusdoosid võivad suurendada vähkkasvajate teket. Tänapäevane kiirguskaitse lubab vaid selliseid kiirgustegevusi, millest tulenev aastane doos tavaelanikule jääb alla 1 mSv. See nõue kehtib ka tuumajaamade puhul, kuid tavapraktikas jäävad doosid tugevalt alla piirnormi. Võrdluseks võib välja tuua, et erinevatest looduslikest kiirgusallikatest põhjustatud keskmine doos Eesti tingimustes on ligikaudu 3 mSv/aastas (Lust 2012).

Andmed Saksamaa tuumaelektrijaamadest lähtunud kiirguse kohta ei näita, et praeguste teadmiste kohaselt oleks olnud võimalik saada piisavalt suur kiirgusdoos, mis seniste uuringute põhjal oleks olnud võimeline leukeemiat tekitama. Teadaolevate andmete põhjal oli kiirgus igast uurimise all olevast jaamast oluliselt enam kui tuhat korda väiksem inimese aastasest saadavast looduslikust ning meditsiinilisest kiirgusdoosist (COMARE 2011).

Tulli poolt tsiteeritud Bakeri artikkel teeb oma meta-analüüsist hea kokkuvõtte, kirjutades: „Kui doosid on liiga väikesed, et suurendada haigestumuse riski, võiks eeldada, et haigestumuse tase jääb samaks enne ja pärast jaama käivitamist. Mitmed uuringud suutsid hinnata haigestumust piirkondades enne ja pärast tuumarajatise käivitumist (Baron 1984; Clarke jt. 1989, 1991; Jablon jt. 1990; McLaughlin jt. 1993). Haigestumuse tase jäi samaks ka seal, kus see oli juba varem kõrgem. Näiteks uuris Jablon 62 tuumarajatise asukohta USA-s ja leidis, et laste haigestumus leukeemiasse oli kõrgem hoopis enne jaama käivitamist (Jablon et al. 1990)”.

Üks huvitav korrelatsioon veel. 1989. aastal avaldati uuring, kus jõuti üsna intrigeeriva tulemuseni. Selles analüüsiti inimeste terviseandmeid ja leukeemiasse suremuse riski Inglismaa ja Walesi 400 erinevas piirkonnas, kus asusid tuumajaamad või kuhu nende rajamist oli kunagi kaalutud, kuid polnud kunagi rajatud. Selgus, et noorte suremus leukeemiasse ja Hodgkini tõppe oli võrreldav nii valmis ehitatud kui ehitamata jäetud tuumajaamade lähedal. Sellest uuringust lähtub, et leukeemiariski ei pruugi kasvatada mitte tuumajaam, vaid mingid teised, tuvastamata riskitegurid (Cook-Mozaffari 1989).

 

Niisiis võib vähkkasvajate, sh leukeemia, põhjused peituda paljudes inimest mõjutavates faktorites.

Imperial Kolledži molekulaarpatoloogia professor Geraldine Thomas ütleb, et parimad teadlased üle maailma ei ole suutnud madalate kiirgusdooside ja tervisemõjude vahel põhjuslikku seost kinnitada. Seda võib võrrelda nõela otsimisega keskkonnatoksiinide heinakuhjast, milles me kõik elame. Kusjuures sellest vaid osa on ioniseeriv kiirgus, millest omakorda hinnanguliselt 85% on looduslikku päritolu ehk mitte otsene inimtegevuse tagajärg (Thomas 2016).

Kokkuvõtvalt võib ulatuslikele uuringutele ja kontrolluuringutele tuginedes väita, et tuumajaama lähedal elamise ja vähki haigestumise vahel puudub tõestatud seos.

Pean ülimalt oluliseks ka selgitada, miks me Fermi Energias üleüldse niisuguse keerulise teemaga, nagu Eesti oma tuumajaam, tegeleme. Põhjus on lihtne – meile ei ole teada teist alternatiivi tagada suuremahuline pikaaegne süsinikheitmeta energiatootmine, millega samas ei kaasneks suuremad kulud Eesti elektritarbijatele. Ainus viis Eestis ilmast sõltumatult elektrit toota on kas midagi põletada või tuumaenergiat kasutada. Meie ei ole põletamise poolt, sest just erinevate materjalide – fossiilide või puidu – põletamise käigus eraldub tohutul hulgal atmosfääri saastavaid aineid, mis väga otseselt ja tõendatult kahjustavad inimeste tervist. Kivisöe ja teiste fossiilsete kütuste elektriks põletamise heitgaaside tõttu sureb enneaegselt hinnanguliselt 8,8 miljonit inimest aastas (Lelieveld jt. 2019). Selline arv ei ole enam juhuslik korrelatsioon, vaid tõendatud korduvate ja iga-aastaste uuringutega.

Meie argument Kundas toimunud kohtumisel tutvumata lennult Ants Tulli esitatud uuringute sisuga oli, et kui tõepoolest oleks teaduslikult ühemõtteliselt tõendatud tuumaenergia kasutamise tõttu väikelaste leukeemia, kas on usutav, et demokraatlikus ja vaba ajakirjandusega Soomes, Rootsis, mujal Euroopa Liidus, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Koreas, Jaapanis ja paljudes teistes riikides poleks päevapealt sellised elektrijaamad riiklike tuumaenergia regulaatorite poolt suletud? Kinnitame Fermi Energia poolt täie vastutustundega iseenda, oma pere, Eesti avalikkuse ning kõigi elanike ees, et kaalume vaid tehnoloogiaid, mis tagavad kõrgeima taseme ohutuse ning võrreldes tänase energiatootmisega vähendavad oluliselt keskkonna jalajälge. Tõendame enda tehnilisi valikuid lähiaastail nii rahvusvahelistele partneritele ja järelvalveasutustele, pädevatele ametnikele ja teadlastele kui ka Eesti avalikkusele.

Viited:

Alexander FE, Boyle P, Carli PM, Coebergh JW, Draper GJ, Ekbom A, et al. (1998) Spatial temporal patterns in childhood leukaemia: further evidence for an infectious origin: EUROCLUS project. Br J Cancer; 77:812–817.

Baker, P. J. and Hoel, D. G. (2007): “Meta-analysis of standardised incidence and mortality rates of childhood leukaemia in proximity to nuclear facilities”, European Journal of Cancer Care 16, 355 – 363. 

Baron J.A. (1984) Cancer mortality in small areas around nuclear facilities in England and Wales. British Journal of Cancer 50, 815–824.

Bithell, J. F., Keegan, T. J., Kroll, M. E., Murphy, M. F. and Vincent, T. J. (2008): “Childhood leukaemia near British nuclear installations: Methodological issues and recent results”, Radiation Protection Dosimetry 132, 191 – 197. 

Bouges S, Daurès J-P, Hébrard M. Incidence des leucémies aiguës, lymphomes et cancers thyroïdiens chez les enfants de moins de 15 ans vivant autour du site nucléaire de Marcoule de 1985 à 1995. Rev Epidemiol Sante Publique. 1999;47:205–217.

Boulton, F. (2019): Ionising radiation and childhood leukaemia revisited,Medicine, Conflict and Survival, DOI: 10.1080/13623699.2019.1571684

Canadian Nuclear Safety Commission (CNSC) „Fact Sheet: The KiKK Study Explained“, http://nuclearsafety.gc.ca/eng/resources/perspectives-on-nuclear-issues/the-kikk-study-explained-fact-sheet.cfm (kasutatud 20.11.2020).

Clarke E.A., McLaughlin J. & Anderson T.W. (1989) Childhood Leukemia Around Canadian Nuclear Facilities – Phase I, Final Report. Atomic Energy Control Board, Ottawa, ON, Canada.

Clarke E.A., McLaughlin J. & Anderson T.W. (1991) Childhood Leukemia Around Canadian Nuclear Facilities – Phase II, Final Report. Atomic Energy Control Board, Ottawa, ON, Canada.

Committee on medical aspects of radiation in the environment (COMARE) 2005 “The incidence of childhood cancer around nuclear installations in Great Britain”, 10th report, London. 

Committee on medical aspects of radiation in the environment (COMARE) 2006:“The incidence of childhood cancer around nuclear installations in Great Britain”, 11th report, London. 

Committee on Medical Aspects of Radiation in the Environment (COMARE) 2011, „Further consideration of the incidence of childhood leukaemia around nuclear power plants in Great Britain.“, 14th report, London.

Committee on Medical Aspects of Radiation in the Environment (COMARE) 2016, “Further consideration of the incidence of cancers around the nuclear installations at Sellafield and Dounreay”, 17th report, London.

Cook-Mozaffari P, Darby S and Doll R (1989). Cancer near potential sites of nuclear installations. Lancet 2, 1145–1147.

Evrard, A. S., Hémon, D., Morin, A., Laurier, D., Tirmarche, M., Backe, J. C., Chartier M. and Clavel J. (2006): “Childhood leukaemia around French nuclear installations using geographic zoning based on gaseous discharge dose estimates”, British Journal of Cancer 94, 1342 – 1347. 

Greiser, E. (2009): „Leukämie-Erkrankungen bei Kindern und Jugendliche in der Umgebung von Kernkraftwerken in fünf Ländern“, Report prepared for the political party Bündnis 90 / Grüne, see http://www.gruenebundestag.de/cms/archiv/dokbin/302/302113.studie_leukaemierisiko.pdf 

Heasman, M.A., Urquhart, J.D., Black, R.J. and Kemp, I.W. (1987): “Leukemia in young persons in Scotland: a study of its geographical distribution and relationship to nuclear installations”, Health Bulletin 45, 147 – 151.

Heinävara, S., Toikkanen, S., Pasanen, K., Verkasalo, P. K., Päivi, K and Auvinen, A. (2010): „Cancer incidence in the vicinity of Finnish nuclear power plants: an emphasis on childhood leukemia”, Cancer Causes and Control 21, 587 – 595.

Iwasaki, T., Nishizawa, K. and Murata, M. (1995): “Leukaemia and lymphoma mortality in the vicinity of nuclear power stations in Japan“, Journal of Radiological Protection 15, 271 – 288. 

Jablon S., Hrubec Z., Boice J.D. & Stone B.J. (1990) Cancer in Populations Living Near Nuclear Facilites Vol. 2. Public Health Service, US Department of Health and Human Services, Bethesda, MD, USA.

Kaatsch P, Steliarova-Foucher E, Crocetti E, Magnani C, Spix C, Zambon P. (2006) Time trends of cancer incidence in European children (1978-1997): report from the ACCIS project. Eur J Cancer. 2006;42:1961–1971.

Kaatsch, P., Spix, C., Jung, I. and Blettner, M. (2008): “Childhood leukemia in the vicinity of nuclear power plants in Germany”, Deutsches Ärzteblatt International 105, 725 – 732. 

Krämer, W., Arminger G (2010) ““True Believers” or Numerical Terrorism at the Nuclear Power Plant” (20109:. CESIFO Working Paper No. 3180 Category12: Empirical and Theoretical Methods.

Körblein, A. and Hoffmann, W. (1999): “Childhood cancer in the vicinity of German nuclear power plants“, Medicine & Global Survival 6, 18-23. 

Laurier, D. and Bard, L.: “Epidemiologic studies of leukemia among Persons under 25 years of age living near nuclear sites“, Epidemiologic Reviews 21, 188 – 206. 

Lelieveld, J. Klingmüller, K. Pozzer, A. Burnett, R. T. Haines, A. Ramanathan, V. “Effects of fossil fuel and total anthropogenic emission removal on public health and climate” Proceedings of the National Academy of Sciences Apr 2019, 116 (15) 7192-7197; DOI: 10.1073/pnas.1819989116

Lust, M., 2012 “Assessment of dose components to Estonian population”, PhD thesis, Tartu Ülikooli Kirjastus. 

McLaughlin J.R., Clarke E.A., Nishri E.D. & Anderson T.W. (1993) Childhood leukemia in the vicinity of Canadian nuclear facilities. Cancer Causes and Control 4, 51–58.

Michaelis, J., Keller, B., Haaf, G. and Kaatsch, P. (1992): “Incidence of childhood malignancies in the vicinity of West German nuclear power plants“, Cancer Causes Control 3, 255 – 263. 

Ohtaki K, Kodama Y, Nakano M, Itoh M, Awa A A, Cologne J and Nakamura N (2004). Human fetuses do not register chromosome damage inflicted by radiation exposure in lymphoid precursor cells except for a small but significant effect at low doses. Radiat Res 161(4): 373–379.

Sharp, L., Black, R. J., Harkness, E. F. and McKinney, P. A. (1996): “Incidence of childhood leukaemia and non-Hodgkin’s lymphoma in the vicinity of nuclear sites in Scotland”, Occupational and Environmental Medicine 53, 823 – 831. 

Sofer, T., Goldsmith, J. R., Nusselder, I. and Katz, L. (1991): “Geographic and temporal trends of childhood leukaemia in relation to the nuclear power plant in the Negev”, Public Health Review 19, 191 – 198.

Thomas, G. A., and Symonds, P. (2016):  “Radiation exposure and health effects–is it time to reassess the real consequences?” Clinical Oncology 28, 231 – 236.

UNSCEAR (2017): “Sources, Effects and Risks of Ionizing Radiation”, UNSCEAR 2016 Report: Report to the General Assembly, with Scientific Annexes. United Nations.

Waller, L. A., Turnbull, B.W., Gustafsson, G., Hjalmars, U. and Andersson, B. (1995): “Detection and assessment of clusters of disease: an application to nuclear power plant facilities and childhood leukaemia in Sweden”, Statistics in Medicine 14, 3 – 16. 

White-Koning, M. L., Hémon, D., Laurier, D., Tirmarche, M. Jougla, E. Goubin, A. and Clavel J. (2004): “Incidence of childhood leukaemia in the vicinity of nuclear sites in France, 1990-1998”, British Journal of Cancer 91, 916 – 922.

Scroll to Top