Pärast seda, kui Fukushima tuumajaam 2011. aastal õnnetuse tagajärjel suure osa ümbruskonnast ära kiiritas, lõppes avalikkuses jutt sellest, et Eestisse võiks tuumajaama rajada, nagu lõigatult. Niinimetatud neljanda põlvkonna tuumareaktori valmimise eel on aga Eestis teema uuesti päevakorral. Ja kaasamõtlejaid on Eestis üle ootuste palju.
Paar nädalat tagasi külastas Eestit tuumareaktorit ehitava Briti ja Kanada ettevõtte Moltex Energy esindaja Simon Newton. Ta leidis, et Eestil oleks tark ühel hetkel põlevkivist energia tootmine tuumareaktoriga asendada.
Järgmisel nädalal tulevad siia puhta energia tehnoloogia firma Terrestrial Energy juhatuse liikmed, et koos ettevõttega Fermi Energia arutada koostöövõimalusi Eestisse tuumareaktori paigutamise tasuvusanalüüsi läbiviimiseks.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist saame kinnitust, et tuumajaama rajamise üle Eestisse käib hetkel tihe arutelu.
“Eestis kindlasti tuumaenergiat tuleviku vaates ei ole mõtet välistada,” ütleb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar Geeniusele.
Põlevkiviga on kutu
Põlevkivienergeetika hääbub ühel hetkel kõrge keskkonnasaaste ja kerkiva hinna tõttu ning roheenergiast tänaste tehnoloogiate puhul terveks aastaks ei piisa.
“Me peame Eestis hakkama üsna varsti küsima, mis on see järgmine elektriallikas,” ütleb ka Eesti füüsik ja teaduse populariseerija Andi Hektor.
Tema sõnul peaksime me neljanda põlvkonna reaktorite osas silmad lahti hoidma. Samas ei saa me kohe endale reaktori tellimust teha, kuna reaktori rajamiseks puudub vastav seadusandlus.
“Mitte et Eestis peaks tingimata niimoodi tehtama, aga me peaks looma seadusandliku valmisoleku. Võib-olla me tahame sellist asja teha,” leiab Hektor.
“Kui aastal 2025 läheb tööle esimene reaktor ning me Eestis ütleme, et me tahaks ka sellist teha, siis peaksime juba täna sellega vaikselt tegelema hakkama,” sõnab Hektor.
MKMi asekantsler Tatar lisab, et teema on oluline ja sellega peaks tegelema. Seda enam, et tuumatehnoloogia on üks väheseid teadaolevaid tehnoloogiaid, mis aitab CO2 tasakaalu maailmas energeetika poolel ka vähendada.
Aga võtame algusest. Mis on see neljanda põlvkonna tuumareaktor?
Eesti füüsik ja teaduse populariseerija Andi Hektor räägib Geeniusele, et konkreetselt ühte kindlat neljanda generatsiooni tuumareaktorit ei ole, uusi tehnoloogiaid on mitmeid.
“See, mis neljas põlvkond on, ei ole nii hästi defineeritud. Neljas põlvkond on kõik, mis tuleb peale kolmandat, või 3+ põlvkonda,” räägib Hektor. Kel huvi, siis hetkel Soome ehitatav reaktor on nn. 3+ põlvkonna tuumareaktor.
Neljanda põlvkonna reaktoreid iseloomustab fakt, et tegemist on kiirete neutronitega reaktoritega. See tähendab, et kütus, mis reaktoris ära tarbitakse, ei ole nii radioaktiivne, kui varasemate põlvkondade puhul.
“Kui võtta jäägid kolmanda põlvkonna reaktorist välja, siis neid tuleks maa all hoida umbes 50 000 aastat, mille järel nad muutuvad enam vähem ohutuks. Kui sa võtad neljanda, ehk kiirete neutronitega reaktorist tuumajäägid välja, siis need on ohtlikud umbes 500 aastat,” kõneleb Hektor.
Vanad tuumajäägid uude jaama kütteks
Lisaks on alates 70. aastate tuumarevolutsioonist ette nähtud, et uuema põlvkonna reaktor suudab vanemast põlvkonnast järele jäänud tuumajääke kütusena ära kasutada ning täna see nii ka on. Kolmanda põlvkonna reaktorite poolt maha jäävad tuumajäägid, mis muidu peaksid 50 000 aastat maa all redutama, saab panna nüüd neljanda põlvkonna reaktorisse, kus neid kütuseks kasutatakse.
“Kui sa kolmanda põlvkonna reaktorist võtad jäägid välja, siis peab neid umbes 20 aastat veel jahutama, kuna nad on kuumad,” kõneleb Hektor.
Kolmanda põlvkonna reaktori jäätmeid ei saa panna ei klaasi ega betooni sisse, kuumuse tõttu imbuvad jäägid sealt ühel hetkel ikkagi välja. Neljanda põlvkonna reaktori jäätmed saab aga kohe peale reaktorist välja võtmist hoiustada, sulatades need näiteks klaasi sisse.
Klaasiplokid saab panna näiteks mere põhja ning 500 aasta pärast need sealt välja tuua, kuna jäätmed on kohe alguses palju jahedamad ja enda ümbrisest välja ei sula.
Sõjatehnikas on see juba tuttav
Neljanda põlvkonna reaktorid ei ole veel turul saadaval. Kuid seda tüüpi reaktoreid kasutatakse militaarvallas juba mõnda aega, just allveelaevades, kus energiavarustus on probleemiks, kuid militaartehnika on kallis ja seda otse eraettevõtetele ei müüda.
Idee näiteks vedelsoolal põhineva neljanda põlvkonna reaktori rajamiseks tuligi Ameerikast, mis soovis oma kaugpommitajaid õhus tankimise asemel tuumareaktori abil energiaga varustada. Prototüüp reaktorist küll valmis, aga projekt laiema levikuni kunagi ei jõudnud.
Kuidas on tagatud ohutus?
Käesoleva kümnendi alguses võtsid neljanda põlvkonna reaktorite arenduse üle peamiselt erafirmad, kes selles maailmas on justkui omamoodi idufirmad ehk startupid. Neist üks tuntumaid on Moltex, mis loob reaktorit, mis töötab vedelsoolal, mis on ohutum ja odavam kui varasemad kütused.
Varasemalt, kui reaktorite arendusega tegelesid suurriigid, kehtis pigem 80ndatest pärit, õnnetuste-eelne mõttelaad, kus ohutus nii kõrge prioriteet ei olnud. Täna, kus arendusega tegelevad erafirmad, on ohutus üks peamiseid müügiargumente.
Kolmanda põlvkonna reaktorite puhul on tegemist kõrgsurve reaktoritega, kus kolakas reaktor on pakitud teraskesta sisse, mille sees on omakorda kõrge, umbes 500 atmosfäärine rõhk. Kui sellisele masinale auk sisse tuleb, purskab sealt radioaktiivne vesi välja, reaktsioon muutub üliaktiivseks, sisemus sulab ära ja ongi ümbruskond kiiritatud.
“Uued reaktorid on aga sulasoola reaktorid, ei ole rõhu all, välja sealt miskit tulla ei taha ja nad töötavad loomuliku efektiga, et kui reaktor läheb seest liiga kuumaks, siis sool paisub, reaktsioon jääb ise seisma ja ta lülitab ennast ise välja,” kõneleb Hektor.
Moltex soovib aastal 2025 oma esimese kommertsreaktori valmis saada, see on ka juba ühe Kanada suure energiatootja poolt ära tellitud.
Neljanda põlvkonna reaktoreid saab ehitada ka erineva võimsusega. Need võivad ulatuda väikestest, 40 megavatistest reaktoritest, millega võiks näiteks kosmosejaama või kosmoselaeva energiaga varustada, 500 ja enama megavatiste riiklike reaktoriteni.
Neljanda põlvkonna reaktor Eestis on mõistlikum kui kolmanda põlvkonna reaktor oleks olnud
“Tüüpiline kolmanda põlvkonna reaktor on umbes 1500 megavatti. Eestisse saaks teha ühe, heal juhul kaks sellist reaktorit ning siis oleks meie turg juba elektrist üle ujutatud,” räägib Hektor.
Kolmanda põlvkonna kahjuks räägib ka see, et neid peab iga paari aasta tagant korraks välja lülitama ja paar nädalat hooldama. Siis oleks Eestis ju aga jälle elektripõud. Moltexi poolt arendatava neljanda põlvkonna reaktori võimsus on umbes 500 megavatti.
Timo Tatar majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist leiab ka, et pigem on mõistlik teha asju tasa ja targu, kui liiga vara asjadeks valmis olla ja kohe reaktorit ehitada.
Uute tehnoloogiate puhul ilmnevad esialgu nii-öelda lastehaigused ning on mõistlik, et kui Eestis läheb kunagi seesuguse reaktori püstitamiseks, on need riskid juba kusagil mujal ilmnenud ning ennetavalt disainis parandatud. Kui aga teema tõsiseks läheb, peab riik looma õigusliku regulatsiooni, mis looks reeglid, mida arendaja peab järgima. See annab kindluse ühiskonnale, et kõiki kõige rangemaid ohutusnõudeid järgitakse.
Nii näiteks tuleks luua ka tuumaohutusamet. “Hetkel on see veel pisut ennatlik ning tulevikumuusika,” räägib Tatar. Lisaks seadusandlikule ettevalmistusele, mis on juba iseenesest pikk protsess, leiab Tatar, et ei maksa ära unustada ka avalikkuse ja ühiskonna ettevalmistamist sääraste teemade aruteluks.
“Tegemist on projektiga, mille potentsiaalne eluiga on 60 kuni 100 aastat. Selleks, et sellesse suuta investeerida, peab olema kindlus, et järgmistel valimistel ei tekiks referendumit ja ei otsustataks, et jaamad tuleks kinni panna. Sääraseid näiteid ei pea kaugelt otsima.”
Tuumareaktor aastaks 2030?
Hiljuti alustas Eesti ettevõte Fermi Energia partnerlust Moltex Energy’ga, eesmärgiga valmistada nende toodetava neljanda põlvkonna reaktori osas Eesti kohta teostatavuse analüüs.
“Selle analüüsi resultaat saab olema see, kas väike moodulreaktor on Eesti energiavarustuskindluse ja süsinikheite vähendamise eesmärkide juures sobiv ja võimetekohane tehnoloogiline lahendus,” ütleb Kalev Kallemets, üks Fermi Energia osanikke Geeniusele.
Seda, kas 2030 saame pistiku reaktorisse lükata ja õnnelikult tuumaenergiat kasutama hakata, veel ei tea, sest nii kindlaid lubadusi anda on täna veel vara, kuid vajadus alternatiivi järele hakkab tekkima juba täna.
Eesti Energia andis teada, et juba sel aastal vähendatakse põlevkivist elektri tootmisvõimsust 600 megavatti ning hiljemalt aastaks 2030 veel 800 megavatti. Seega jääb kogu Eesti peale 700 megavatti põlevkivist elektri tootmisvõimsust.
Aastal 2025 kaotab kogu Baltikum elektriühendused Venemaa ja Valgevenega. Seega on energiamajandus Eestis ja Eesti ümbruses pidevas muutumises, kuna ka näiteks Soome on sulgemas oma söejaamu, lisaks sulgeb Rootsi paar vanemat ning Saksamaa kõik oma tuumajaamad.
“Kogu Euroopas langeb juhitavaid võimsusi tootmisest välja väga palju,” kirjeldab Kallemets olukorda. Järele jäävad mittejuhitavad võimsused ehk näiteks tuuleenergia. Tuult aga teadupärast kontrollida ei saa, seega kui homme tuult ei ole, on ka elektri tootmine selle võrra väiksem. Kõik see paneb mõtlema, mida Eestis ette võtta ja ka Fermi Energia on jõudnud arvamusele, et tuumareaktor on üks võimalikest lahendustest.
Kallemetsa sõnul valmivad USAsja Kanadas umbes 2028 aastaks mitmed erinevad reaktorimudelid. Ta räägib, et selleks hetkeks peaks Eesti olema valmis hindama ja analüüsima, milline variant oleks meile kõige sobivam ning arendama võimekused, et asjakohase loamenetluse järgselt oleks võimalik parimat reaktorit rajada ja elektrit tootma panna.
Esmakordselt avaldatud portaalis Geenius 27.03.2019, autor Jakob Rosin