Rauli Partanen

Iga realistlik kliimakava hõlmab peale tuule- ja päikeseenergia ka palju tuumaenergiat, kirjutab Postimehes Soome teaduskirjanik ja energeetikaanalüütik Rauli Partanen.

Paljud Euroopa riigid ja juhid on viimasel ajal selgelt välja öelnud, et Euroopa peab olema kliimamuutuste peatamise üleilmne eestvedaja. Eesmärk on olla 2050. aastaks süsinikuneutraalne, mis tähendab üldjoontes seda, et 30 aasta jooksul tuleb vähese CO2-heitega energiatootmist mitu korda suurendada. Ehkki taastuvenergia kasutuselevõttu on edendatud jõudsalt ja poliitiline toetus sellele on suur, ei ole seni saavutatud tulemused piisavad. On selge, et vajame ka rohkelt tuumaenergiat.

Mitmes riigis, nagu Soomes, on paljud traditsioonilised tuumaenergiavastased grupid hakanud meelt muutma, sest on mõistnud probleemi ulatust ja saanud aru, et tuumaenergia ei ole nii hirmus, kui algul arvati.

Soomes ehitatakse praegu kahte suurt tuumareaktorit (üks on lõppjärgus ja teist alustatakse), mis on mõlemad saanud parlamendi heakskiidu. Ükski Soome erakond ei ole praeguste tuumajaamade pikaajalise kasutamise vastu. Mõned roheliste vaadetega poliitikud on isegi teinud Soome parlamendile ettepanekuid tuumaenergiat käsitlevate õigusaktide ja eeskirjade võimalikult kiireks muutmiseks, et kasutada väikseid ja uut tüüpi reaktoreid näiteks kaugkütte ja tööstusprotsesside jaoks.

2050. aastaks CO2-neutraalse Euroopani jõudmiseks peab energiatööstus tegema mitmeid muudatusi. Kõige tähtsam on lõpetada fossiilkütuste põletamine, mida tehakse endiselt paljudes riikides. Samuti tuleb vähendada transpordiheidet. Fossiilkütust (nt bensiini ja diislikütust) kasutavad sõidukid tuleb asendada elektrisõidukitega. Kui see ei ole aga võimalik – näiteks kaugvedudel, laevanduses ja lennunduses –, siis tuleb kasutusele võtta kestlikud biokütused ja CO2-neutraalsed sünteetilised kütused, mis on toodetud vähese süsinikheitega elektri- ja soojusenergiat kasutades. Viimaks peame asendama põlemisel põhineva kütte ja tööstusprotsessid keskkonnasäästlike küttelahenduste ja tööstusauruga. Kõik need on väga sobivad argumendid tuumaenergia kasutamiseks.

Sellise keerulise ülesandega silmitsi seistes peame heitma pilgu ajalukku. Selgub, et mitmed riigid on juba suure osa tööst teinud. Prantsusmaa, Rootsi, Šveits, Belgia, Norra ja teatud määral ka Soome on saavutanud eesmärgid, mida kliimamuutustega võitlemise juhtriigid (nt Saksamaa) püüavad saavutada alles järgmise 30 aasta jooksul. Need riigid on tuuma- ja/või hüdroenergia kombineerimise abil läinud üle vähese CO2-heitega elektritootmisele ning viimastel aastatel on suurenenud ka tuuleenergia osakaal. Erandiks on Norra, kellel on nii palju veeressursse, et on saanud läbi üksnes hüdroenergiaga. Peale selle on nendes riikides ühed väikseimad elektriarved Euroopas.

Ülalnimetatud riigid on elav tõestus, et energiat saab toota soodsalt ja vähese süsinikheitega. Kui me tõesti soovime 2050. aastaks CO2-neutraalset Euroopat, oleks väga rumal heita kõrvale ainus tehnoloogia, mis on end suuremahulises energiatootmises tõestanud. Iga realistlik kliimakava hõlmab peale tuule- ja päikeseenergia ka palju tuumaenergiat.

Võib arvata, et uute tuumajaamade ehitamine on väga kallis. Nii ja naa. Loomulikult nõuavad uued reaktorid suuri investeeringuid, kuid seda peamiselt seetõttu, et ka nende võimsus on väga suur. Tuumaelektrijaamade kasutuskulud on väga mõistlikud, sest need töötavad väga pikka aega. Hiljuti said mõned USA reaktorid esimest korda 80-aastased tegevusload. Tuumareaktorite käitamis-, hooldus- ja kütusekulud on väga väikesed, mistõttu moodustavad suure osa algsetest kuludest laenude ja nende intresside tagasimaksed.

Soomlased on välja töötanud leidliku mudeli, mis võimaldab rahastada suuremahulisi taristuprojekte (nt tuumaelektrijaamu) väikestes ja suhteliselt kapitalivaestes riikides. Seda nimetatakse Mankala mudeliks. Sisuliselt on tegu mittetulundusliku ühistuga, mis kuulub mitmele energiatarbijale, nagu energiamahukad tööstusettevõtted (nt terase- ja paberitootjad) ja kohalikud energiaettevõtted. Igal ettevõttel on kindel arv osakuid, mille arvelt saab ta osa toodetud tuumaenergiast osta omahinnaga.

Mankala mudeli teine eelis on rahastamine. Kui projekti taga seisavad mitmesugused ettevõtted, on sel paljude huvirühmade tõttu ka parem üldsuse toetus. Nendel ettevõtetel on ka piisavalt tagatisvara, mistõttu on Mankala mudelis ettevõtete intressimäärad tihti üsna madalad. Intressimääradel võib olla energiatootmise tasandatud kogukuludele (LCOE) märkimisväärne mõju. Kui diskontomäär on 10 protsenti, siis on megavatt-tunni maksumus 97 dollarit. Kui diskontomäär on 1,4 protsenti, siis on sama megavatt-tunni maksumus IPCC andmetel 42 dollarit.

Samuti on hulgaliselt tõendeid selle kohta, et esialgseid investeerimiskulusid saab vähendada mitme reaktori järjestikuse ehitamisega ja sellest õppides. Mõlemad Euroopa surveveereaktorid (EPR), mida on ehitatud juba üle kümne aasta, alustasid sisuliselt prototüüpreaktoritena. Neid hakati ehitama ajal, mil tuumaelektrijaamade ehitamise oskusteave, tarneahelad ja kogemused olid aastakümneid olnud unustuse hõlmas. Kõike tuli alustada sama hästi kui nullist. Nüüd, kui kõik on meelde tuletatud ja uuesti üles ehitatud, oleks uute tuumajaamade rajamise peatamine kõige rumalam otsus.

Kulude vähendamiseks pakuvad huvitavaid võimalusi ka üle kogu maailma arendatavad väikesed moodulreaktorid (SMRid). Need on väiksemad projektid, mida on lihtsam juhtida, ning nende väiksus tähendab ka rohkem kordamist (ja õppimist). Paljud sellised reaktorid on ette nähtud seeriatootmiseks, mis on palju produktiivsem kui nende ehitamine kohapeal.

Scroll to Top