Enrico FermiEnrico Fermit ( 29 september 1901 – 28 november 1954) on peetud üheks „tuumaajastu arhitektiks“. Ta oli üks väheseid füüsikuid, kes oli nii suurepärane teoreetiline füüsik kui eksperimentaalfüüsik.

Fermi nimel oli mitmeid tuumaenergiaga seotud patente ja talle omistati 1938 aastal Nobeli preemia füüsikas tema töö eest neutronpommitamisega tekitatud radioaktiivsuse ning transuraaniliste elementide avastamise eest. Ta tegi olulisi panuseid statistilisse mehhaanikasse, kvantteooriasse ning tuuma-ja osakeste füüsikasse.

Fermi esimene oluline panus oli statistilises mehhaanikas. Peale Wolfgang Pauli sõnastatud tõrjutusprintsiibi formuleerimist 1925 aastal, järgis selle rakendas Fermi seda printsiipi ideaalsele gaasile kasutades statistilist formulatsiooni, mis sai tuntuks Fermi-Dirac statistikana.

Täna kutsutakse tõrjutusprintsiipi järgivaid osakesi fermionideks. Pauli hiljem esitas hüpoteesi, et energia jäävuse seaduse järgimiseks eksisteerib mittelaetud nähtamatu osake, mis emiteerib koos elektroniga beetalagunemise käigus. Fermi kasutas seda ideed arendades mudeli oletatava osakesega, mida nimetas neutriinoks. See teooria, mida hiljem nimetati Fermi vastastikmõjuks ning nüüd nõrgaks vastastikmõjuks, kirjeldab ühte neljast looduse fundamentaalsest jõust.

Eksperimentides äsja avastatud neutroniga avastas Fermi, et aeglustatud neutronid neelduvad võrreldes kiirete neutronitega oluliselt tõenäolisemalt aatomituumas ning ta arendas valemi selle kirjeldamiseks. Tooriumi ja uraani aeglaste neutronitega pommitamisel saadud tulemustest järeldas ta uute elementide tekitamise. Kuigi selle avastuse eest anti talle Nobeli preemia, tuvastati hiljem, et saadud uued elemendid olid tuumade lõhustumisel tekkinud pooldumisjäägid.

Itaalia rassiseaduste tõttu lahkus ta oma juudist abikaasa Laura Caponiga 1938 aastal Nobeli füüsikapreemia kättesaamisele Stockholmi, kust emigreerus edasi Ameerika Ühendriikidesse. Seal liitus ta teise maailmasõja ajal Manhattani projektiga.

Fermi juhtis meeskonda, mis projekteeris ja ehitas esimese tuumareaktori Chicago kuhi 1, milles saavutati kriitilisus 2. Detsembril 1942 tõestades esimest korda inimtekkelise, isesäilitava tuuma ahelreaktsiooni. Ta osales Oak Ridge, Tennessees X-10 grafiitreaktori käivitamisel1943 aasta novembris ning 1944 aastal Hanfordis B reaktori käivitamisel.

Los Alamoses juhtis ta F divisjoni, mis töötas Edward Telleri vesinikpommi arendamisega. Fermi vaatles 16 juulil 1945 Trinity katset, kus kasutas enda nimelist meetodit pommi plahvatusvõimsuse arvutamiseks hinnates plahvatusvõimsuseks 10 kilotonni trotüüli.

Sõja järgselt töötas Fermi J.R. Oppenheimeri juhitud General Advisory Committees, mis nõustas Aatomienergia Komisjoni tuumafüüsika küsimustes. Peale esimese Nõukogude Liidu tuumalõhkepea detoneerimist 1949 aasta augustis oli ta tugevalt vastu vesinikpommi arendamisele moraalsetel ja tehnilistel põhjustel.

Ta oli üks teadlastest, kes andis tunnistusi Oppenheimeri poolt 1954 aastal toimunud süüdistusprotsessis, mille tulemusel peatati Oppenheimeri saladusluba. Fermi tegi olulist töö osakestefüüsikas, eriti poonite ja müüonitega seoses ning esitas hüpoteesi, et kosmosekiirgus tekkis kui osakesi kiirendati tähtedevahelise ruumi magnetväljas.

Paljud auhinnad ja institutsioonid on nimetatud Fermi järgi muuhulgas

etEesti
Scroll to Top