Rahvusvaheliselt on määratud väikeste moodulreaktoritena (VMR) alla 300MW elektrilise väljundiga tuumareaktorid.

VMR arendamine on viimase 10 aasta areng kuivõrd suured tuumajaamad on muutunud väga kalliks (üle 5 miljardi eur) ning rajamine tihti ehitamise tähtaega ületavaks, millega kaasnevad mitmed probleemid ning kulude kasv.

Reaktori rajamine moodulite kaupa ning väiksemana võimaldab saavutada väiksemat rahalist projekti kogukulu, elektrivõrku sobivamat tootmisvõimsust, suuremat ehituskindlust ning väiksem reaktor võimaldab ka teatud ohutuseeliseid.

Olulisim etapp uue reaktortehnoloogia energiatootmisse toomisel on ehitusloa saamine ehk litsentseerimine. OECD riikides on praegu ehitusloa menetlusprotsessis kõige kaugemale jõudnud Ameerika Ühendriikide Riiklikus tuumaohutuskomisjonis NuScale reaktor.

Kõige enim VMR reaktoreid, sealhulgas 4nda põlvkonna reaktoreid on eel-litsentseerimisel (Vendor Design Review) Kanada Tuumaohutuskomisjoni poolt. Eel-litsentseerimine annab reaktori arendajale kindluse, et nende reaktori tehnilised ja protseduurilised lahendused vastavad regulaatori esitatud tehnilistele nõuetele ning pole põhimõttelisi takistusi edasiseks asukohapõhiseks ehitusloa menetluseks.

Kuivõrd tuumareaktor on keeruline insenertehniline rajatis, mille eeldatav tööiga kõrgetel temperatuuridel ja/või survetel on aastakümneid, nõuavad regulaatorid arendajatelt eksperimentaalsetele katsele tuginevaid põhjalikke andmeid eri komponentide (torustik, ventiil, materjalid, kütused jne) ning süsteemide (primaarne soojuskontuur; avariisulgemissüsteem jne) toimimise ja vastastikuste mõjude kohta tagamaks väljaspool kahtlust antud süsteemide pikaajaline planeeritud toime ning kogusüsteemi ohutus kõikide võimalike stsenaariumite korral.

Scroll to Top