Tuumaenergeetika ohutus algab intelligentsest plaaneerimisest ja nõuetekohasest projekteerimisest koos konservatiivsete varutegurite ja tagavarasüsteemidega. Tehnoloogia arendaja kanda on süsteemis toimuvate füüsikaliste protsesside hindamine erinevate stsenaariumite korral ja tuumaregulaatori seatud tingimuste täitmine tuumarajatise ehitamise loa saamiseks.

Lõplik vastutus ohutuse ja turvalisuse eest lasub aga tuumarajatise operaatoril. Kõrgkvaliteetsete materjalide ja komponentide kasutamine ehitusel ning operaatori tugev ohutuskultuur tuumajaama käidul on tuumaohutuse alustaladeks.

Tuumarajatiste ohutust kontrollib Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur

Lisaks riiklikule tuumaregulaatorile, mis väljastab ehituse ja opereerimise lube ja reguleerib kõike tuumkütusega seonduvat alates transpordist lõpetates ladustamisega, kontrollib tuumarajatiste ohutust ka Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (International Atomic Energy Agency – IAEA).

See 171 liikmega organisatsioon, kuhu kuulub ka Eesti, on läbi aastakümnete välja töötanud suure hulga tuumaenergeetika ohutust ja turvalisust reguleerivaid standardeid, mille praktiseerimist agentuur ka aktiivselt kontrollib.

Olemuslik ohutus (ingl k inherent safety) ja konstruktsioonist tulenev ohutus (ingl k safety-by-design) on tuumajaamade projekteerimisel tähtsad terminid. Olemuslik ohutus tähendab seda, et reaktoril on mingi omadus, mis välistab teatud tüüpi õnnetuse, samas kui konstruktsioonist tulenev ohutus tähendab seda, et reaktorile on lisatud mingi teadlikult konstrueeritud lahendus, mis tekitab sarnase efekti.

Esimese näiteks on tuumkütuse kooste valik, mis reaktori temperatuuri tõustes tagab igal juhul ahelreaktsiooni vähenemise. Teise näiteks võib tuua jahutusvedeliku torude lekkega seotud avariide välistamise asetades reaktori surveanum jahutusvedelikku täis basseini.

Kuidas toimitakse avariiolukorras?

Avariiolukorras reaktori ohutuks seiskamiseks ja seisvas olekus hoidmiseks on kahte liiki süsteeme. Tulenevalt nende süsteemide opereerimisest liigitatakse neid passiivseteks ja aktiivseteks.

Ajalooliselt on laialdaselt kasutatud aktiivseid ohutussüsteeme, kus avariiolukorras reaktoris toimuva ahelreaktsiooni peatamiseks või peatatud reaktorist soojusenergia ära juhtimiseks on vaja käivitada välist toiteallikat kasutavaid ventiile või pumpasid.

Täielikult passiivsete süsteemide tööle hakkamiseks piisab aga vaid füüsikaseaduste toimimisest. Uued III+ ja IV põlvkonna tuumareaktorid kasutavad üldiselt kas täielikult passiivseid või pool-passiivseid ohutussüsteeme. Viimaste hulka loetakse süsteemid, mis vajavad aktiivset signaali või hetkelist välist jõudu tagamaks pikaajaline passiivne jahutusprotsess.

Tuumaelektrijaamade eluiga küündib 60 aastani ning selle aja jooksul võib jaam läbida mitu uuenduskuuri või korralist remonti. Kõikidele jaama eluea vältel tehtavatele konstruktsiooni muudatustele, millel võib olla mõju ohutusele, tuleb taotleda tuumaregulaatori luba.

etEesti
Scroll to Top